Mu vaikne meel ja käsi

ei ealeski see miski väsi,

kes näotusis puhtaks pesnu,

hingi mis laulnud laule salajasi,

luba mille andnud meri, sina, miski,

kui tera kauge naeru sumas,

ta keelitusi halvas üksi,

kui tuul mis jooksnud laevaninas,

kui isad toores joomavinas,

meil kanad terasmune munend,

mul süda olnud tõredate tõugu,

ses ullumises pehmus ravib,

ma ujun ülesvoolu, 

ma olen havi.

Ja õelus kõik kuldseks saand

Mu uni pole magusa mee kärg,

vaid teispoolsuse vabadus,

kus kiikuva nisu tuultes,

ma silitan viljapäid,

naeratus mis jumalale saanud,

on vaikuse vali,

kuidas horisondil valgus,

kuidas kutsub mind juba,

siin vahemängus avarate tõugu,

mu isandaks hing mis kallim,

suure südamega linn,

ma kaugelt hingan armastust,

leebu mu kallis lind,

puista pulbriks kõik olnu,

me tuleme taas,

kui õhtu katab maad

ja õelus kõik kuldseks saand.

Armastuse algus

Muistsed kõrgustikud,

sinu sinine lill, 

silmad nagu öökullil,

pimeda pakasega kõndisime,

käest kinni, tornid hiilgasid,

need hiilgasid toreda päikese kütusest,

nagu südamed mida kandsime peos,

kui õhtu vajund tekile,

meiegi loovutasime nahad,

naeratused huulte vahelt,

käike piiravad sõrmed,

peatuspaik looduse ja liha lahutus,

nüüd jumalik on tunne,

kui vajume igaviku unne

ja pärast ärkame lastena,

siin, kus koha võtnud valgus,

kus armastuse algus.

Küllusesarv

Sinine mosaiik, roosad pärlid,

hõbekandikud ja kuldnõud,

säravad naeratused - 

kallim kui miski muu,

pokaalid täis purpur-burgundiat,

sõrmused kui haldja silmad,

mansetinööbid säramas pimeduses,

akendest paistvad laste näod,

vaasid täis käokingi ja astelpaju oksi,

oranžid pallikesed kuulidena tuules,

ses õrnas suve tuules mis silitab me põsku,

kuidas langeb kuu sametine valgus,

ta vaatab otse su sisse,

me avasime köögi ukse,

praed ja leivakesed, tikud tornidena püsti,

siidised maiustused, sefiir ja kommikesed,

glasuuritud ja hõrgud…, ja siis nagu selgest taevast,

öiste kingituste ere pale, inglid laua kohal,

voogamas silituste ja lehekohina saatel,

nad kuulnud olid kutset,

et siin toimumas on 

elu ja selle tähistamine.

Mu pea on lind

Mu pea on lind

kes kaugelt kaua lennanud

tema suled on veidi tolmused

ta ise veidi väsinud

mu pea on lind

kes otsib oma pesa

oksalt oksale

tormist tormi

ta otsib

ja leiab 

vaikse ning õdusa puuõõnsuse

mu pea on lind

kes puhkab ja näeb und

kuidas teised linnud siristavad koos

kuidas keegi sopsutab end ta kõrvale

kuidas see vist polegi uni

kuidas päikese soojus nokka paitab

mu pea on lind

kui see lind avas silmad

ja nägi sind

Kuldorg

Roheliste päevade algus,

kui kuldne sõõm jumalikku valgust,

me neelatanud jahedamat mõõka,

aastate allikail puhta südamega,

kui puudutus mis kutsund huike,

ohke, jah, teise hääle mis vaikusest,

me suudel oli sulgkerget talve,

su suudlus aitaks,

silmad mis vaadanud kajakate lendu,

juus mis tantsinud nõidumise tantsu,

mind raband mõistukõnetus,

su krüptiline selgus,

nüüd aita paista,

kui sirutan ma tiibu,

ning kannan meid…

Kuldorgu.

Uue päeva algus

Sa oled valgus, 

sellest enamatki,

kõiksus ja selle tühi ruum,

täidetus ja roosid,

aknalaualt naeratus,

viltuste hammaste ilu,

su elegants nii veatu,

sind gurmaanina vaatan,

kuidas jalgu sead lummas,

pilku minult pööramata,

selles hetkes nii tummas,

kui valikute kergus avas uksi,

hing voolamas nõudesse,

allikana mis eal ei lõppe,

kuidas sa mind küll leidsid,

su loodud elud ja figuur,

su puudutuse narmas moment,

riivates olemise hõngu,

kuidas mina sind küll leidsin,

mu loodud elud ja frisuur,

taro kaartidena jõe ääres,

päike, tola ja päevalilled,

pole ealeski miski väär,

kui ainult sind ma näen

ja uue päeva algust.

Ja kõik on ilus, avar, valge

Ma tulin valgete ööde salapärast,

vahuses meenes lopsakas rohelus,

mu süda oli avatud tuultele,

neis sosinad mis sinu suust,

kuidas hõljusin ma maailma kohal,

paelu polnud, polnud riideidki, 

polnud tarviski,

pilveribad silitasid mu keha,

nagu keel mis tundmas hetki,

nüüd astun sinu suunas,

et alustada tulevikuna

neid tundmatuid radu,

tundmatuid retki

ja kõik on ilus, 

avar, valge.

Teadlik looja

Sa oled saatnud mulle selle mida näinud pole,

ei sääsk, ei naine, ei meeski,

kui su jalataldu, kui sul neid oleks,

kataks vaaside purunend killud,

pulber neist kildudest seatud nagu linnad,

nagu nende linnade osad, nende elanikud,

kuhu küll siis kõik inglid jäid,

tsoonid sinu üüratus kehas on täis masinaid,

on täis deemoneid, kõiksugu allilma,

Tartaruse kole suu,

valmis neelama tervet maailma,

kogu igaviku, ilma suud sulgemata,

hambaid teritand veristav aeg,

hingede patune kisa lubjunud nägudel,

aga meie pole siit ega sealt,

meie maailm on üks suur ja avar väli,

päikese valgus päikeseta,

loomise esimene vägi,

kuuled laste hõikeid,

ma tulen, kohe olen seal,

laske mul veidi lihtsalt puhata,

natuke magada,

und näha,

kuid unest just astungi välja,

see on see häda,

nüüd ehitatud on maailm tuulest

ja takistusteta võluväest

ja mina olen siin

ja sina ka

ja kuhugi pole rohkem minna,

kuhugi pole kiiret,

pole surma,

pole aega,

pole lõppu,

ainult algused

ja see teadmine

kui vaatan sind.

Paberist kuu

Su suude salajane võlu,

nüüd peegeldumas paberist kuudel,

kui köhatasin, lilled lõhnasid,

mu veatus on selgem kui põhjavesi,

loomalik rahulolu kinkinud samme,

kehade valges me lendleme,

nagu õietolm mis laulnud hääleta,

nad tulnud on kaugetelt tähtedelt,

siis põlvedel me joonistused,

meid loonud olid nähtamatud käed.