väike sõrm osutas,
mõistmata midagi ja mõistes midagi,
ühe avamise väärtust seljatades,
pehmete lapsesõnadega,
ja siit see algab:
*
ühel meist kandsid näotud hingi,
küünlad nende turjadel,
suve lõpuks oli selge,
et midagi suurt on sündimas,
detsembris kaevati tulevik üles,
puhastati pisikeste pintslitega,
tõestati olemasolu,
silditati, pandi vaatamiseks vitriini taha,
suleti riiulisse,
koolivaheaegadel käidakse vaatamas,
näidatakse näpuga, öeldakse:
selle alligaatori seljas kasvavad orkaanid,
*
üks aasta, nägin sind tulemas,
su võrratud jalad, vääritimõistetud figuur,
naitusin su mõistmatusega,
kallistus, nagu õhtuoode,
öine õnnistus üle su pruuni naha,
sukeldu sügavamale,
*
rebane jooksis kõrbest,
saanud Zarathustraga sõbraks,
saanud sõbraks veel tema mao ja lõviga,
vaadanud kiunatades meie pilti seinal,
naeris ta tuhat sinist liblikat,
*
öösel kui liiv laulab päikese laulu,
sosistad sa unesegaseid sõnu,
see on õige,
*
üks talvine lind lendas ligi,
punane nagu luuletus mida sulle lugesin.
