And they say to each other in accents of fear,
"Oh, when will the time of fulfilment appear?"
High over them boundless eternity quivers,
And the scythe of Saturnus all-ruthlessly, shivers!
- Friedrich Schiller, Group From Tartarus
tõde rikutuna näida, su huuli leidnud lapse suu,
nad kasvatasid teda odrast, karaskist,
veetud nägupidi tihnikuid mööda,
ta nuusutas neis lilli, nulgu, kodumetsa aluspinda,
sohu mattis ta oma naise - sinu,
siin kõneleb tema vari, kõneleb sinuga,
peatu hetkeks, veskitammi kõva kivi,
ta on jahvatanud head, ilusat ja head jahu,
võta see ja vii krantsidele, kõutsidele,
tee midagi, … millestki,
ära näita end valest küljest, nad mäletavad, …,
sinu tegusid, su vaistu, sinu toredust,
kuid meistrile peab saama meistri palk,
klaaspärleid loendades, õhtupäike idast, …,
kelle õhtu?, …, kelle päike?
*
kui nad olid võtnud mind alasti, kogu maailm naeratas,
nad olid saanud kingituse, kõige kaunima,
selle Blake’i iidne võlur, kuldse sirkliga,
ei keelanud mõrvarite näppe minus,
ei neednud neid leiba murdes lastele,
ei murdnud neid võllapuul, kui kogu kael vajus,
kui vajus raske ja pilkase pimeduse sisse,
…,
nad olid valmis sinuks ja sinu luuletuseks,
keegi võttis mütsi peast, keegi langes nuttes põlvili,
surematu aroom viivitas vandeid,
kutsus Surma, kutsus teda teise riiki,
tema troonil paljajalu seisab pühaku kuju,
paljas ja ilma õdedeta,
tema õed olid tähed: Altair, Deneb ja Vega,
suure ja kuuma suve hakul ta tõi katku
ja hüüdis seda oma isa nimega,
tema polnud tulevikku tundnud,
*
veel on veed nii tumedad,
nende pinnal on sitikate tantsu,
nähtamatu jõud kannab oma loogu,
veab seda üle madalate põldude,
põldude, mis asuvad madalal,
siin-seal kaldub valgus sulgedena kuutidesse,
kanad ärkavad, võibolla polnud maganudki,
peremeest pole veel kodus, tema matab naist,
kauge metsa taha, mille ees on puud ja rägastik,
roheline nagu kadu ja sitke nagu hommik,
mil ta palus end isade maale lapsi looma,
*
nad peatusid kolletava hiie ees, seadsid sõnu,
seadsid mõneks teiseks korraks,
laibal pole laiba silmi, need on alati inimesel,
valgus vaatab neist, vaatab sust läbi,
kiusab oma rahuga,
kutsub õhtusse, kutsub Tartarusse,
*
vea nüüd oma vankrit ihu tulega,
kutsu armastatu koju, anna talle hoolt ja hoolealust,
*
kui hommik tuli, nagu ta ikka tuli,
halli ilu ja jäise otsusega,
põletas maad veel kalk lugupidamatus,
sest sinu õed ja vennad pole inimsugu,
sinu sugu pole tõeline,
sinu tõde pole …,
…,
naerata nüüd kallis, nad tulevad fotografeerima,
sinu figuur on mullast ja päevapiltnik teab,
tema teab hõbedasooladest ja 16. sajandist,
ta vaatab sind vaatamisega ja näeb,
ja näeb nii, et näevad teisedki,
sa oled surnud ja igavene,
*
võibolla tulid sa tarkust tooma,
kui maalisid maa mustaks,
võibolla kutsusin su selleks …,
siiski peatun veel ja tõmban sõõmu,
roiskuva Baudelaire rooja, tuli viimne riim,
siingi matsin hoora!
