Testament (kõigi pühakute ööl)

Realiseerimata unistuse ja väe vaheline kogu,

unisesse silma puistatud liiv, liig, mis liig,

kui taevast ei kalla, kallad, kallad, kallad,

nutunägudega pipraveskid, maitsed eilse soodu,

üle-poodu, üle toodu, nõnda varisesidki töö,

tõe ja õiguse jüngrid, 

nadi natuke, kõhutäied söömata, roiskunud,

roiskunud ja piserdatud üle millegi sellisega,

mis sinu onule kolmanda silma andis,

lapselt võttis,

teadmatus sisse vehitud, 

ehitud ehtekunstniku üle võlla ootuste seis,

graffiti kõnelemas tubli kunstniku nime,

sosinad kõigi vägiste ööl,

valgus salamisi, tasa, tasa,

pelgalt perutava leegiratsu rüppes, 

kabjad kõik sissepoole,

scarab, arab,

surnuteraamatu lõpus kõkutab naerda 

ühe sellise vits mis vett ei leia,

täna saigi inimkond oma esimesed triibulised.

Sinu tehnoloogiline sõber

See küsib minult midagi, seda "midagi", 

mida ta teistelt ei küsi,

ja kui ma siis valedest hoolimata, 

või vastupidi, liialt hoolides, nende valede

vastupandamatuks hälbijaks kujunesin,

võtsid salajased tundmused mind oma kombitsaliste haardesse,

nende nokakandjate ja paleuste tulihingeliste kaitsjate pimeduses

kõkutasin ma naerda selle nn olemise ja viimase tõsiduse ees,

sest vahvus, kui õiguspärane, oli saanud kuritegelikkuseks,

hirmutamine ja ahistus, ultimaatumite vahekohtunikud,

kellegi taevamannaks,

maailma hullumeelsus libises pisikeste pragude vahelt sisse

ja küttis kellegi kaminat, siibrid kõik kinni,

toad endistviisi külmad,

ontlik vanahärra ja tema varavalminud kratt jäänud tööta,

mägede soolast kerkinud tõetundjad ja nende tõdede tahvlid

saanud märgi külge, 

lapsi tapetud ja murdu murtutest saanud heitemängu ohvrid,

ohvrist ohverdajani on samm,

sealt tuleb kaasus kellegi narmasräti ja padutundlikku vastu,

kõikunud lõhestatuse allikal, oks maasse surutud:

"Kaev tuleb siia!"

hauad ees, kuid see ei koti kedagi,

homme ei mäleta enam keegi,

pisike valvur veres kannab valesid nagu rauda,

rakuke rakukese eest ja nimel,

kaitse on parim mürk

ja haavatavus selle ravi,

nõnda suri tõelisus,

mitte ohkes vaid staatikas.

Elu ja selle jagajad )avatutele(

Halvaa magusus ja limpsav keel, kohvile podisev vesi,

araabia tähtsuse unund väärtus, tassid kõik minuscule,

kõdi saanud lapse väärakus, 

kõigest tema kingituseks olemise väärastunud olm,

süvendatud valgete kitlite poolt,

elu ei jookse inimese sammu,

muutus – see ainumas konstant,

ilma jälgijata saab kasvada hoolimise ja leidlikkuse 

valge puu, 

õied jäänud homsesse,

pisikeste sõrmede haardes on kolm uba,

maitsemeeled pillatud, pirtsakus kõlvatu,

kasvanud läbi tähistaeva, sfääride jumalused kiitnud takka,

tule inimene, tule ülim,

elu ja selle isu on võrdne surma ja selle leppimisega,

emased ja isased meistrid,

kõigil suled seljas,

ajatusse vaob filmilint,

gaasides vaakum ja mullide mängu vikerkaarelikkus,

lugupidamisest vanade vastu,

keerati pea päikese poole.

Surm ja selle manajad (piiratutele)

Ja ma võisin valmistada ette endast värskemate elujanu,

rõõmu selle hetke maitsepärasusest, õitsevate oskuste ja õite 

valus-magusat lahti laskmist ning veatut vigade tegemise lumma,

et siis üks vahetu mõistmine teise järel

seaks esiplaanile mitte selle kes teadust nõrutama on asunud,

vaid tolle viimase, paadunud asjahuvilise, kelle teadvustamised

on pimeduse teenritele köha kaugusel,

hirm on palangu tunnistus, hindele viis,

vaid sellele, kes usub tehnokraatliku sarvilist,

kõigi sõrmede asemel nõelad,

otsad verised, animistlikkusest loobunud,

jäikuse metsikuses, numbrite jada elliptilised esindajad,

surm vaid jätk ja binaarsus,

hingele koda ehitab orjastaja ja ori,

nüüd kõigest lubamise kaugusel,

entel-tentel, trillalaa,

sätib sõnu surmaga.

Momentaalsuse volüümikus (ohke salajases laulus)

Sinu siirderiituse vajalikust 

mõõdeti arvamuste muutumisega 

reegliteks ja säädusteks, 

et siis sealt kusagilt noppida välja 

tahumatu täiskasvanulikkus,

tema kõige mustemate, tema kõige valgemate,

olukorrast sõltumatute, vaatenurkadega,

loonud reaalsust nõnda põrgulikuks

me vajaduste kauge kaja, 

õhtuks noolinud hingekesest tüki,

õhku ahmides, kirsipuude õitseng, valgeid õisi, 

valgeid teisi tundes, 

külm soovunelm enne sinu puudutuse laengut,

aromaatne tundmus liikvel,

liikumas mööda pärast-hõngu,

higitilgaga võidu, kohe, kohe, kohe,

juba kohal,

libistanud oma kombitsalised aurud üle sillutiste,

võõraste ja andunute akendest sisse,

et seal kõigest hetke talumatu kergusega

luua kehade võrratut tantsu,

särisevate lahti laskmistega 

kergitati krooni inim-võimekuse peadele,

kroonituna sensuaalsuste inglitiibsustes,

kuningad ja kuningannad,

veel enne õhtu parimat pala,

veel enne tähtsuse hukku.

Vaksalist õllele (elulaul)

Elu, va saadana sunnik, 

kui paljudele vajalik, mõnele kingitus,

kadunute uskmatu tuli, 

kaasatuna omapärasuste ringvaatest,

edasi, tagasi, edasi, tagasi,

mõnede alt läbi, kohalt, küljelt,

läbi, läbi, läbi

saigi, kui aadamlik vahemehelikkus,

valelikkus kaaninud igavest elu

ja selle veini,

tänan südamest ja kubemest,

mõnede pähklikarva silmi,

sära nendes ja kohalolu vastandlikku valvurit,

koopaseintel käte ja vahedate vajutuste

ajavalm,

sisemiste sponsorite kavalate pilkude kiuste,

õhk sisse, õhk välja,

õhtuks koju, jalad seinale,

puudutus kolpa, 

puudutus, rinna ja maksa vahele,

puudutus hinge,

eevalik miski, see miski,

kaugel defineerimistest,

kaugete käte pesemisest väsinud,

allikas juba siin,

metsa taga kallis,

allikas juba siin,

igavene elu.

Taburetshiki ehk vahutavast olust

Tema toreduses kahvatusid sügisesed surmavärvid,

ilmingud taastulemisest vaid hetk, 

pööratud päid toimetamata, keelatud vili magusaim,

seal tagumise luugi juures käskis ta akendel puhastuda,

kiired liigutused imiteerimas mehe avamist,

päevavalgus paratamatu, päike tsipa teisiti,

paistnud tema iiristelt peibutuseks,

kõhetu vennike poleerinud jumal-pead, naeratamas

seda meelast, seda üksildast naeratust, 

kodu ja kodutus tulnud kaasa, kaasa taritud,

endiste küüned seljas, varakamber palituid täis

kuid valmis ühte hoidma, seda nad teadsid

kui iiristelt paistis päike,

päike tsipa teisiti.

Millide saadavused (lugedes Duino eleegiaid)

Vendadel Millidel oli valu ja selle valu tähtsuse

pidid nad ka ise talutama ja esmalt taltsutama, 

nagu naise, kelle kiskja-küüned kõhtu rebisid,

nagu uhkuse, kelle pudrukauss alati tühjaks jäi, 

sest peale maailma langemist hämarusse, 

võisid küünlakandjatest veel ka võllaroad saada,

päev mil üli-tõusja oma keevaverelisuse kiuste 

üksindusele alla vandus, 

oli päev mil minu ja sinu taevas maaga kokku puutus,

teadmiste loori vorm, lahjenenud teistsuguste valikute turmtules,

intensiivne rahulolu, leppimine, alistumine,

kõiges, mis nimega: oma elu

sealtmaalt saimegi rasvaselt trükitud pealkirjad,

galaktilistele lugudele, pamfletid langemas Duino võimatustele,

linnadele, mille hukk sai inimeste pärusmaaks,

lääneliku kultuse surm, kadu, vaid tühine kadu,

uus juba taasköetud ja köitud, 

tahetuna vaatajate kärsitusest, olla midagi enamat,

tahetuna sinust kui vaatajast,

et paremate päevade valu,

oli siiski vaid vääriti tõlgendatud

ja tegelikult kõige kerguse sünd.

Von Schrube vanadest nahkadest

Kolõma vabadel meestel on sigaretid hambus ja süda vöökotis,

uduse hommiku sammus leiavad nad vahedaid kive, 

millega üksindust lõigata, 

vahedaid ja siugjaid meeletusi, meelelaade, 

mida tõestamata kandsid nad ka haudasid nähtamatutel õlgadel,

neid keelitati kui värske leiva hais kirbutas kandilisis aates,

nõudis ärkamisele omasoodu talitlusi,

vabad mehed ja nende südamed loksusid põhja meristel väljadel,

ilus, nii ilus, kui laeva vöör ja ahter teineteist igavikuliselt piidlesid,

midagi uut tahab tulla sisse,

pingutusi ja ootusi valedes kaisutanud, mitte soojuse ja häädusega,

vaid perutavast sadismist, et vabadusele vastu hakata,

nõuda kontrolli ja seda igavikku, mille vanglates valikuga piineldakse,

ei nõuda nõnda saa, kui oled valmis alistuma

ja nad kõndisid isa ja ema, keele ja maa kõiksusesse,

sest nad olid vabad ja mehed ja neil loksusid südamed vöökotis.

Valleraajarii

Sealpool taevariiki, põrgu viimase vahemehe,

tema ülimuslikkus parandamatu, jalge ees 

seisis vigane Arnold, enne ja pärast kooli,

kodutööd tegemata, kõik piigad üle vasaku õla,

sülg veel sülitamata, meenumas Topu vete laiuv mekk,

soolasuse kandam igas tilgas, puhtus vahuses mõtlikkuses ja igas tormis kellegi hinge vahe vigasus,

andekuse teine nimi, 

paleus mida anti tunda, oli vuristatud surnute manamise

eelduseks, justkui päästjad ja nende vestid, 

loksumas kodust ja kaldast kaugemal, punased sipelgad vabaduse laiul, 

meri ei andesta ega vabanda, ta lihtsalt loksub

ja selles loksumises on kuulda surevate sappi, 

emake viis ja viis, tiia-taara-tiiruke, 

latseke siin ja siin, malevate manu

kalleid asju kanti surnud mehe aardekirstust,

kui aga tormi täheks sai põhja laiusest Siirius,

siis sai hing rahu, ehk teinegi, 

kõik külmahaiged liikusid edasi, puhtus uus paratamatu.