Pillavatele tähtedele

Selle sooviga sai alustatud midagi lühikest,

midagi tabavat, 

siin selle taanduva ja olesklusest enama ees

ei peatanud mu nähtamatu käsi ühtegi vimma,

vinnanud su pealaest jalatallani 

enese sügavamatesse paikadesse,

võisin nüüd austusega naeratada nende samade 

peeglite ees, kus kord olin nutnud,

aitäh, et vaevaks võtsid lubada

ja kinkida endast enamat,

tänutäheks pilk karget ja joovastavat eliksiiri –

Midagi, mis poleks nii kume

Taevas ehk, või läbi kardinate tulval tuhk, 

kui memmekeste kevadkülv läbi oli saanud,

kasemahl läppunud hingitsuste sees, kägu kukkunud,

varesele valu, põlvede kraabud, pikad ja verised,

Tartu limonaadi kallati peale, 

fantoom-niitjad lõikuvused laste hingedes,

kes just olid ise lapsi saamas,

amööbse maailma meeleheite ja kummaliste traditsioonidega

kustutati mineviku leeke, vesi õlile ja kärab kah,

nüüd puudutan sinu puhevil puhmas, huuli, huuli

ja kaotan igasuguse vormi,

kohe saabunud on talv ja sa tuled,

oiates nagu teisigi,

oiates, oiates,

ohe.

Dialesooria

Minu elu postkaartidel olid alati paljaste rindadega naised,

ränist ja marmorist teeside ja antiteeside füüsilised kujutelmad,

alumiste kolmandate silmade veatuses,

et siis kunsti nimel siseneda teiste reaalsustesse,

nagu sajandeid minussegi,

sisestuse saatel valas viiuli vinge vile meid inimestena üle

oma palava orgasmiga,

talveaia piduses meeleolus pandi käsi peale,

koer jooksis põleva maja eest, liiga nälginud teine, siiski isane,

võibolla ka emane, kes enam mäletab,

sedasi mulle meeldibki, ilma punktita kellegi ajas,

valgeid anemoone täis aias, tapetud sigade seas, kastis defineerimatu olend

end valla päästetuga, sealtmaalt adus ohver oma meelsuse tähtsust

ja ei julenud koopast välja piiluda,

teisel jõulupühal peletas ta kõike mis polnud roheline,

et kindlasti tanu alla saada,

külamees, külamees, enne teisi,

pani hinge alla palvuseks tuleviku

ja lubas päästa neid kes seda väärivad,

kreemine mänd kajas sügavas tumedikus.

Pärast suve (melanhoolias)

Selle tähtsuse suurim noos on sinu eneseväärikus ja lubamise ruum,

kajakas lendas akna taga, katusekorteri soojuses pidasime

teineteisega tõtt, vaat, teinegi lendas ja sõlmis tuulega leppeid,

paratamatu vabadus taskus sõlme keeratud, et meenutada midagi,

ühes sellises palavuses pidasime lahinguid enda ja teistega,

õiguse vaatlus ja tõde, mida pole kunagi eksisteerinud,

valge kotikese sees muutis silm värvi, enne kui tsaarid armu andsid,

kirjakeses mille sidunud oli roheline tempel,

astus sõna-sümboolika vastavuses looduse ja liha lahutus,

astus julge varjamatusega inim-looma südamesse,

et seal tulepüramiidide tipus Styxi jõe valvurile taalreid kinkida,

Acheroni jõe ja emaneerunud hinge taga laus-kuldse ringi sees

pidas teadvuse ürask oma meelelisuse auks paraadi,

enesegi üllatuseks, ahju servast haarates:

"Ärge vanduge alla elule!"

Pisukestele palaks

Sündmuste horisondi ja maagia võrratu lahutus,

millest keegi osa ei võtnud,

nähtamatu piiri peal, lapsepõlv, täiskasvanu,

see vana taat sillalt rippumas,

orgasmi viimase kopika eest saadanale siunanud,

ja täisväärtusliku südamiku päev enne kohut,

seda mida enam pole tarvis,

kasvatades teadmise üksildast puud,

üksildane ainult pimedale,

lähedalseisja võis vanduda osakeste kaja,

uks ukse seest ja raamidest väljas, laine harjal,

üks tibuke, teine kanake, kolmas kukeke,

hip, hip, hurraa, hommikupoolses toas

kasvati ikka enesest enamaks.

Ühest enne teisi (paraadnik)

Siin ta nüüd on, veidi vanem, nagu tavaliselt, 

lähtunud kolme-punkti-teooriast

ja küsinud küsimusi, ootamata vastust kui sellist,

siis õhtu hakul, veeldanud end ja enda keha,

palus ta maagial näidata suunda emaka 

ja selle vahelise barjääri ette, 

sealt ta tuli ja peale tulemist ka jäi,

ihade ja nende käivitajate progress aeglustunud,

võluvate andumiste seas helkimas palavate päevade arm,

kellad kusagil hommikupudru ja õhtuleili aegluses,

tahkestumistes ja niitjas aeg, keda kõik olid uskunud,

murdunud just enne sündi,

siis, iseendana ja selle olemisega kuhtunud mälestuste vimmas,

vinnand endid teadmiste horisondile, 

sõelus ta paadis terasid sõkaldest, 

vastaskaldal, kellegi karvasega istutanud teadmiste võpsikut,

tule ja tuule tütardele kosjalisteks,

"aga vot süütust sa tagasi ei saa",

kostis kellegi kibestunud mamsli hääl,

gravitatsioon ja selle usk, venitanud rinnad maani,

pesumaja esised lapsed, silmad krillis,

peitnud end tuleviku eest,

süütuse taga pidavat magusama teadmise marjad rippuma,

küpsenud aia tagumises otsas,

tuvi, kelle lendu oli seganud mõte talvitumisest,

pidas paraadi kõrgema oksa tipus,

lupsti, kukkus mari ka uinuja suhu,

ärganud veel enne teisi.