Siin hinge sapises sügavikus,
kus su südame murtud keeled
ja kõigi sinu armastuste purunenud peeglid,
pole aastaaegadel kohta
sest kõik on ja kõike katab ja kõigest õhkub
lapsepõlve talvisemat päeva
mil karupüksid ajasid sügelema õrna nahka
ja siin hinge sapises sügavikus
kohtub päev ööga
kohtub tunne tundetusega
kohtub vajadus sünniga

kui vaimu oksad on üritanud kasvada
aga ei ole küündinud taevaste isadeni
ja juured on Gaia küljes kinni ja juurte alla
on pesa teinud fauna
ja vaimu najal magab luuletaja oma pead välja
kuidas siis veel võikski tähti alla tuua
kui väravad on suletud ja väraval on
kurja koera silt
aga keegi ei haugu
ei liiguta ennast õhk ega tolm
ei puista tuhka korstna pea
ainult salajane silm su unenägudest
vaatab ja ootab
vaatab ja ootab

mõnel meist polegi vaja olemiseks tõestust
ainult puhast vett ja rahuldust
ainult leidlikkusest põigelda kurjade keelte eest
ja sõnniliku järeleandmatusega astuda
neitsivalgetele kleitidele
kui emad ei vaata ja sugulasteks on jäänud
katkised sõbrad
nendes aastates mil vaenlastest saavad kaaslased
on midagi kaunist ja inimesest kõrgemat
mõni kolme kuninga seast esimesena põlvitav
mõni krooni ohver

aga siin looduse peos
õrnalt silitavate hingede naudingus
pole paremat tundmust
kui minu ja sinu ühtimine

Introspektiiv I

mida sa ütleksid talle
kui näeksid teda veel viimast korda

kas mäletad kui maailm jäi seisma
kui miski sinus jäi seisma
kui sa ulatasid talle potilille
ja ta vaatas sind usaldamatusega

taevas su selja taga oli mattunud öösse
ja vihm kraapis oma pisikeste küünistega
aknaruute

kas mäletad kuidas sa vaatasid tema
õhukest roosat kampsunit ja koolitööde kuhja
tema laual
tema silmis oma peegeldust
kas mäletad

ja kuidas tema huuled värisesid
kui ta vaikselt su nime sosistas

kuidas teie armastus algas ja lõppes
sosinaga

kas mäletad

kuidas su nimi väsis ütlemisest
kuidas su nimest sai midagi kurja kuulutavat
midagi kurba kuulutavat

kas mäletad kui maailm jäi seisma
kui miski sinus jäi seisma
kui teie puudutuste vahele jäi aega
kui teie puudutuste vahele jäi ruumi

kas mäletad mis sõnu sa neelasid
ja kuidas need maitsesid
kui trepil süütasid suitsu värisevate kätega

ja võibolla sa ei teagi
aga sinu selja taha jäi nuttev naine
oma õhukeses roosas kampsunis
ja tema lõpetamata koolitööd

ja ta vaatas su selga kui sa lahkusid
ja hetkeks soovis ta et sa kasvõi korraks
tagasi vaataksid
aga sina olid jonni täis

ja sinu maailm oli jäänud seisma
kui miski sinus oli jäänud seisma

Ta kartis kaotada oma andeid: Võõrad
ihad tema suunas, võõrad pilgud, puudutused
mille vahele ei jää ruumi ja mõtted mida teised
ei suuda temast mõtlemata jätta.

Kõike seda kartis see jumalikkuse etalon,
see saatanlikkuse salakavalus, putuka nähtamatus
talla all, üksinduse ja pimeduse sümbioos.

Pärnavaigu lõhnalisel alleel kõndides naeratas
ta kõigile oma armastustele, lõksud mille ta
oli meeleldi ise valmistanud, ära ehtinud
ja sisse langenud.

Ja nüüd pärast oma õõnsuste täitmist
ei valutanud miski ja see miski pani naeratama.

Miski enesest.

Valge murtud hobuse südamesse jäi veel viimane äratamata soov:
olla inimesele lähemal

ja kui ta langes seal soo ja mätta vahel jahedasse mutta
üks põlv liikumatus asendis
kaitses tema keha vaid peen hobusekarv

öö hiilis ligi ja silitas tema valget hobuse keha
oma hämarate kinnastega
langes ta peale ja õgis kuni alles jäi vaid mälestus

pimeduses tärkasid poolkuu silmad
ja võõrad metsa hääled liikusid lähemale
igal ühel miskit meelel

varsti keelel
selle valge murtud hobuse liha

ja siis kogu siplemise lõpuks kui väsimus
tervet keha täitis ja see valge hobune
oma peene hobusekarvaga liikumatuks jäi
mõtles ta vaid sellele kuidas ta pere akendest
lapsi kilkamas nägi

kuidas varahommikuti lõhnas hein
kuidas kires kukk ja kuidas perenaine
lehmi laudatagusele aasale viis

kuidas päike oli silitanud tema valget hobuse keha
ja kuidas soojus tungis temast läbi kui peremees
oma käed ümber tema kaela pani
ja peremehe sees liikus miski ühtlases rütmis

miski mis nüüd temagi sees liikus
ja varsti liikumatuks jäi

miski mille maitset tundis mets

Kuidas äratada üksildast ehk Jaanipäev

Jaanipäeva paiku kui koit ulatab hämarikule käe
ja meiegi teiste muiduvärsketega sõnajalaõit otsisime
leidsin ma sinu jõe äärest
su huulte puna joonistumas kriipsuks
kui märkasid oma metslasest segajat
ja meie mõlema südame kõrvulukustav müdin
kui seisin su kõrval
su silmis see poolkuu sära
mis valgustab unepuudujaid
armastuse puudutajaid
jõgi voolas oma rahulikku rada
libises üle su varvaste
millele ma juba siis soovisin suud anda
ja keskööpäike valgustas
sinu vaikses hingamises kerkivaid rindu
ja ma mäletan end tabamas mõttelt
et siia võiksin ma jääda igavesti
aga muid mõtteid mul ei olnud
sest seal olime mina ja sina
igaviku kaldal kõlgutamas jalgu
selgetes vetes
olime müstiliste jõudude poolt
välja selgitatud ja välja voolitud
ja kui siis meie üksolemine sai
soovitud tunde ja su higipärlid
peegeldasid minu üksilduse lõppu
jäid kõik inglid ja jäid kõik deemonid
oma sfäärides paigale sest kõik
mis varem oli seisnud ja varem oli kõdund
lõi särama ja elama ja õitsema
lõi kesksuve rohe-kellasid ja äratas
metsavaimu lapsed ja kõik pinisejad
ja kõik siristajad ja kõik kribistajad-krabistajad
äratas musta ja valge
ja segas selle kõik kokku tulevasteks päevadeks
surnud astusid välja oma vannetest ja lõksudest
ja hommikukristallide väreluses tõusid üles
et astuda läbi avatud uste
et anda kätt ja suud oma vangistajatele
nõnda nagu meiegi andsime seal jõe kaldal
üksteisele suud
ja meie huulte all sündinu sünnitas aja
ja meie puudutuste taga lausuti salajasi sõnu
ja meie vaikuse varjus laulis lapsesuu
ja kui poleks olnud seda üürikest tuult
ja tema lehekõdi ja külmavärinaid
poleks me ehk kunagi sulgunud
uue päeva unne.

mis teeb mehest mehe

kui tugev ta on
kui palju valu ta kannatab
kui palju ta nutab
kui palju naerab
kas ta räägib palju
või mida ta räägib
või kellega ta räägib

kuidas ta kõnnib
kas ta teeb trenni
kas ta jälgib oma kolestorooli
kas ta joob vett
kas ta joob alkoholi

kas ta suitsetab
kas ta suitsetab piipu
või keeratavat tubakat
või sigarette
või sigarit
või sigarellot

kas ta magab paljude naistega
kas ta on perepea
kas tema jalas on püksid
kas tal on auto
ja maja
ja suur aed
ja aiamaa
ja murutraktor

kas tal on lapsi
kui palju tal on lapsi
kellega tal on lapsi
mitmega tal on lapsi

kas ta on viisakas
kas ta laseb naised ette
kas annab istet vanuritele
kas kannab ülikonda

kui palju ta hoolitseb enda eest
kui palju peseb
kuidas peseb
kas kasutab kätekreemi
kas kasutab näokreemi

aga võibolla mees ei olegi
midagi enamat kui vaatenurk

sinu
minu
tema

Vaatasin su suu mustavasse pimedusse

ja ei suutnud takistada end mõtlemast

et kui paljud mehed ja naised on oma 

soonelised keeled sulle kurku ajanud

kui palju veenilisi kapju oled sa imenud

ja kui palju oled sa neelanud

klunk klunk klunk

aga siiski ei suuda ma sinu armastamist lõpetada

olen minagi komistanud naiste otsa

leidnud end märjast ja pimedast

uppunud sohu

ja siin me nüüd oleme 

kaks müüdavat nahka

kasutatud ja elus

valmis jagama end teineteisega

sest kas see polegi siis mitte elu

jagada jagada ja veelkord jagada

aega keha ja vaimu

aega keha ja vaimu