Lõppude kuningriik ilma tähenduseta
maksiim pole varrukast võtta

igapäeva võlur
patsita vanamees
torukübar varnas

lõppude lõpuks pole endiseid
ja surm võib näida kaunis

rahu
rahu
rahu

leida kaotatud aega ja taevast kuningriiki
mu paradiis on kehtivuse lõpetanud

leida südametuse taga lahket naeratust
põletatud kadunud kallimatest

leida varem või hiljem ennast
mu vana sõber



teise päeva lõpus on päike paistnud üksinda
üksiklase päevanorm

lahket tärkamist
sinine on põhivärv

olla keelatud on olla elamata

Kääpavahist kojaülemaks

kuld mu kääpal
vaht elu kohal
vari kõiksuse ääremail

vari elamise võrdkujuks
iseolemise rüüs

eksinud lambal väsinud
iseolemise tuim rütm

põle põle põle
isand ise

põle

isand ise

udus hommikutel
päike sünnikodust
tuleviku muster

ja siingi kuld mu kääpal
sealt vist tuligi

jah vari elamise võrdkujuks
kuld mu kääpal

elamise tooni

Ood hingele

hõberüüs vana laskur
sadamatel nimi
kaugel enne aega

hõberüüs ja loojang
tule vana sõnum
pitser isadele

armast armastan armastan

lumest vana tänavanurk
pärgamendil tuhm lõhn
paberõhuke hing

tule kallim          tule
õhk seisab ajast välja
seisab ja tunneb sind

hõberüüs vana laskur –
minu hing

Unetud õied (ussisoole)

I

hella ussi süles

sulav mehe õnn

ja süda

ja higine pihk

mõni laps jääb 

liiga suureks

liiga hell

on ussi süles

mõni laps jääb

unele võlgu

uni – nüüd maga

II

kollane koer – haugatus

kollased kihvad

kärbsepinin 

ja punane liha

jõuluaeg on kohe kohal

järvel emalik jää

uisud on jäänud väikseks

küünal öökapil

teise elu relv

III

pidevas vaikuses

sõlm sõlme haaval

vihase mehe anatoomia

murtud oksa valus

pidevas vaikuses

tükikene isast maad

neelu ahastav murdmine –

nälg

ei midagi muud – nälg

ja kasvav sugu

IV

majal on teo kiirus

leek neelab aeglaselt

ja aeglasemalt käib tere käsi

katusel vaga linnu pesa

punutud päikesega 

punutud ühte

majal on teo kiirus

leek neelab aeglaselt

ja aeglasemalt andestab

ja aeglasemalt 

liiga

V

kättemaks lõikab ja terav

kadetseja arm ja mõni teine

sinepikibe sapp 

elu teine pööre

mata üles poole taeva peale

las tunneb andja vaenu

vikatiga mehel lase unustada

mehel mitu nägu

aegadesse unund 

sõnaosav vaikija

VI

ümber ja heitlemata aldis

palju palutud taevariik

lahke sõbra nägu

sündida teise vaate taha

ümber ja heitlemata aldis

palju palutud taevariik

paadita merel palutud torm

vahvusega vaikiv silm

rahu ainult rahu

pea meeles kuid pea

hetke hoogu

sõmer kodu

liiv

VII

märts – läikiv pahameel

pika päeva ootus

üle võlli murda koort

unetuse sõber

munast kuldne öö

lapsepõlve mugavus

vihmaõrn ja lehe kadu

pudenev õis

keskööpäike – vabaduse pila

paista pika palve eel

õiest valu alla

unetuse sõber

Kui kord vanadus peaks võtma

Kui kord vanadus peaks võtma või võitma mu päevade

ahastavat abajat. 

Kui kõõlused mu liha keskel on räsitud ja visa pekslemiseta

annan alla.

Kui kord vanadus peaks võtma mind oma vaalasuhu

ja neelama hetke mõtlematagi.

Siis kui kord.

Siis võtan ma ühe sõõmu seda tuttavat tahte leemet

ja kõigest kõrist ja peast ja jäsemetest ma ütlen

ühe sõna: Stopp.

Veel pole minu aeg ja veel pole sinu vari mu kohal

ja väära arvamusega oled sa tulnud mind kosima

enne igavest und.

Veel pole tantsitud mu viimane tants ja suudeldud

viimane huul.

Veel pole istutatud vilja ja vaadatud seda kerkimas 

minu kohale.

Alles siis, kui lausun: Jah, võta mind.

Alles siis võid laotada teki mu peale

ja juhatada mind koju.

Alles siis võid rändajale lubada üht puhkust.

Alles siis.

Alles siis.

Monolooge

I: Kui mu taevas paistaks tähti ja kuu ripuks südamega põiki

ja mu isa kunst oleks olnud mulle elu pakkuda. 

Kui mu ema kunst oleks olnud elu tänada ja kõik kaaslased enne

ja pärast mu tusase tunni algust sünniksid siia pimedate

ja vigastena. 

Kui siis mu süda ripuks seal kuuga põiki

ja iga ruumitu olend teda pilkaks. 

Kui esemete vaatamise valu oleks teiste kannatada

ja mindki ennast vaadataks sedasi.

Ei ma poleks hunnitu värskusega püüelnud

kuulsuse poole, sest mis see kuulsus oleks

kui mitte eesel kuninga kroonis.

II: Naaberriikide taga on eksootilise lõhna algupära.

Mis sellest. Jah, mis sellest, sest pärast tuleb maksmise eest

nuusutada. Igaühele on antud mõni viisakus enne surma

ja mõni edevus enne sündi. Mis sellest. Minu kartul ei

küsi endale pikka iga ja närust pummelungi. Minu

heeringas ei oska meelitada end merre. Minu siga

ei köhi tina ega vaske ega hõbedat ega kulda. Minu

lauluks pole rahvushümn ega kanna ma ka rahvapärast

lõnga. Olen igapäeva masin ja ühiskond on mul nimeks.

III: Aastaid tagasi kui olin veel plikaohtu ja mõrsjakleiti

ei keelanud kanda mitte vagadus vaid isakodu mentaliteet.

Aastaid tagasi enne dekabristide talve võtsin ma noa ja 

verega märkisin end igavikku. Suure algustähega, sest

kuidas sa ikka saad, kui mitte suure algustähega. Suurelt.

Sest kuidas sa ikka saad, kui mitte suure algustähega.

IV: Ja mäletaks neid astjaid künkaid säherdune lapsik meel,

et mäletaks see meel veel lisada mõni ammu unund tähendus

või ammu unund pilt. Mõni millele oleks jäetud tühja aega,

et ruum kõik oleks neelanud ja oleks veel neelanud ka meid.

Jah, mäletaks ma neid nii nagu nemad mind mäletavad, sest

mäletamisel ja meenutamisel on liiga erinev maitse, liiga erinev

kontuur. Liiga sarnane ja liiga erinev. Jah mäletaks ma neid.

V: Jäätunud jalajäljed mu talvitujate unes või armsamad kes

leidnud voodiäärse nurga. Võime olla mõni mõte ja suudlus

mis jäänud mõtteks või võivad need armsamad mu voodi ääres

jääda tumedateks kogudeks kes tahavad tahta. Jäätunud ja

hall ja süda millel puhkab jasmiini meelemärkuseta õis. Kõik

sirelid nüüd kadedust täis ja täis on jalgu need jäljed mu talvitujate

unes või armsamad kes leidnud voodiäärse nurga. Mis suudluseid

kõrvale jätta ja mis mõtteid jätta. Mis suudluseid. Mis mõtteid.

VI: Kui vaid oleks mõnel mehel langemiseks oidu. Ei lase ükski

oht nõnda kergelt lahti mehest, kes pole tormanud tuliste

randade poole või vigaste nooruste või nõrgemate sugude. Ei lase

ükski oht nõnda kergelt lahti mehest. Ei lase minagi. Ei kunagi.

VII: Viimastele jääb sõnavõtu häbematum hetk. Väsinud kõrv ja

märjukeseta keeled. Viimastele jääb hetk ja rohkem pole vajagi

sest keegi ei kuule või kuuleb see kes ei vaja või see kes ei taha.

Viimastele jääb viimane sõna ja sellel sõnal on häbematust.

Kui poleks kardinaid ja öö piiluks sisse

Kui poleks kardinaid ja öö piiluks hinge ja kui poleks
õhtut mis hoiataks meid tuleva eest. Me kauge kaja
ja sillerdava armastuse koidik veel kaugemal. Me kaja.

Kui poleks kardinaid ja öö piiluks sisse, näeks ta varjude
taga ehk inimesi ja veel vaataks talle otsa andestuse mask.
Kauge ja otsata. Kurbusest ja rõõmust kleebitud kollaaž.

Valede valguses saab nägijaks see inimese öö – tund enne ...

Bedlami päev

Tõsta taevast oma asemelt ja nihutada vagaduse epitsentrit.
Jah, kui vaid oleks jõudu ja visadust ja vahvust mu jäsemetes.
Mis imelisi numbreid ja tähti ma vooliks. Mis igatsusi mu
sõnumid manaks ja kellest need hooliks, et ka minu südame
taga on laps ja lapsel on pähklikarva silmad või ookeani,
mis laine unisuses kõik rannad uimastaks. Mu päevad ja
nimed ja sina mu kallim, kelle ükskõiksus on lohelennutaja
õnn. Mu kallim kui päevale nimi, siis tuhat korda sina.

maailm on müstiline paik
sina müstilisem

päev päikeseta
jäsemele peata olek

kodu koletu paik
palavale hingematjaks

maailm mu element
sina varjust

sõnum olenevalt lähtest
punktile kasumiks kaugenev
ammunähtud parabool
tule aita isakätt
tule aita

sõnum olenevalt lähtest
sillerdava sadama subjekt
ammunähtud peavool
tule isiklikuks
tule

Lõimelõngad

Mu kangastelgedel lamab lõimitud isa naeratus.

See sama naeratus mida tundsin kukla taga
pärast tema surma. Tundsin veel midagi. Tundsin
murtud valude aistingut. Mu kangastelgedel on
paha lõhn aga ma usun, et see on kaduv.

Pärast vastuste eiramist sõin ühe kokteili kirsi
teise järel ja imestasin purjutamise üle. Minu
aegade element. Pärast viimast imestasin ka
vastuse üle ja viies sõlm oli tema nimega. Kallis
kauge laul. Kas isa südant tunnen ma? Kas?

Mu kangastelgedel on puudutuse kõhe nägu. Kõle
vestmik koos kaarnaga ja viie tihu valu all on
tema lapselik naeratus. Mu kangastelgedel on elanud.

Mu kangastelgedel lamab lõimitud isa naeratus.

Musta kuke päeval või tohuvabohu

Kui küürakas põhjadaam oma jalavarje vaatas. Kui tema
läikivate kristallkuuli taoliste silmade alla kiskus pisar.
Oli möödunud kümneid või sadu või lausa tuhandeid
tunde viimasest musta kuke päevast. Siis kui tema armsam
otsustas oma vahutavas hulluses aega õgvendama asuda.

Aeg pole mõni Petseri tumul, et kerkib kivist ja seisab
nõiaringist väljaspool. Aeg pole tarmukale kingiks. Aeg
rebib ja vähkreb ja teeb kõiksugu samme. Tantsib nimeta
tantsu. Aeg oli ja on kõige esimene polümaat. Esimene.

Juba Giordano Bruno eiras teadjamate ürgsust. Rääkis
hullu juttu teistestki eludest teistelgi planeetidel. Rääkis
midagi veel. Rääkis end tuleriidale tumedaks aineks.
Nüüd on tema dagerrotüüp küüraka põhjadaami aniisikausi
kõrval ja valetab tõendustest. Kuigi selline meister oli
surnud juba enne pildimehhanismi leiutamist. Enne jumala
surma. Kuigi küünalgi leiab iga tuule milles kustuda.

Musta kuke päeval leidis ka Islami kuldajastu täht Ibn Rushd
tee vaese eestlase südamesse. Ta külastas küürakat põhjadaami
ja rääkis mateeria igavikust. Rääkis armsamast ja lubas neid
taas kokku viia. Viia vaid ühe pokaaliga. Ühe tilga ja viie lonksuga.

Sellel päeval pidi küürakas põhjadaam otsima harilikku sealõua-
rohtu ja pressima selle ekstrakti kolmele murtud pisarale. Hiljem tuli
lisada Tšiili salpeetrit ja uskuda kolme võimatut asja. Imet saab
sündida ainult imega. Sellel päeval tekkisid tema tuppa Córdoba
haihtuvad aiad ja kuldsete lõvipeadega sambad. Värav millest
kord ka tema armsam läbi astus. Munkadele jäi ainult kirbe salpeetri
ja aniisi hais ja oletus, et Jumalaema on korraks ärganud. Maga.

Gobelläänide vahvusest kantuna ehtisid ka tava-eestlase kanvaasid
mustrid küüraka põhjadaami mustriraamatutest, kus nii mõnigi piste
võis taevariiki lubada. Nii mõnigi piste võis eksitada süüdimatut.
Võis tohule lisada pohu, et vooruse või pahelise ringi seest võiks
kerkida olemise paljusus. Et lisada vürtsi mõnele päevale nende
väikeste elude juurestikus. Et kasvatada vaimu ka teisel pool pimedust.

Graatsia ja fuuria

Lethe voogudest on sõna

lõpetatud ja lõpetamata

vetest astub välja voogav keha

vetest sünnib jumalanna 

mitmeidki

kastemärg on poisi pea

Mafteah Shelomoh ehk pitsatiga kuningaks

Ephippas: Sina Taaveti poeg. Sina närune, kui just 

peab. Ava uks mõlemapoolsele mäele ja luba Araabia 

tuulel olla su templivärava meistriks. Kotisuu on lahti.

Taavet ei oleks oma valget habet kiskunud vihast, kui

poeg Saalomon poleks Punase Mere deemonilt palunud

sammast oma templijuveeliks. Lillast mõjukivimist.

Lillast kristallist sammast sellelt Moosese vihavaenlaselt.

Ja koos tuuletallaja Ephippasega tõstis Abizithibod verise

mere sügavustest taevamurdjast pistoda. Rohkem ei nähtud

pilvi Saalomoni templi kohal. Ei nähtud lindegi. Ei õndsust.

Ja kõigevägevama pitsatiga sõrmus võis lubada sellel sündida,

nagu enamus ennemuistsetest juhtumistest. Kõik saab ikka

alguse temast ja lõppeb samuti. Kõik kärbeste jumalad ja

ornamendid enne meie aega. Kõik lahvatanud ja kustutatud

leegid, millel ei pidavat väärtust lasuma. Kõik sündinud surmad.

Ühte oleks öelda sellele tähevärava avajale: Pane uks pärast kinni.

Pärast rändrohutirtsu parve pidi ka tema endale lubama ühe 

vängema rusikatäie. Naisega ühtimiseks on vaja mehist vart

ja sellele võivad kaasa aidata vanad jumalad. Kaanani pudu-

lojused ja troonidelt tõugatud, kes nüüd otsivad pisematki

ohverdust tikutulega taga. Nüri nõel selles juhmis heinas.

Ja laulude laul lubab Ammoni lastele kadedust, sest armastusel

oli kuningate kuninga jaoks teine nimi: Shullamite ehk rahulik.

Ja rahus võib iidne sugu nüüd valvata, sest nimi pole kustunud.

Fragment nr 1

(Sa oskad sõlmida leppeid ja anda vandeid nii kergekäeliselt.
Oskad puhuda õhku täis ka kõige augulisema palitu ja see
on alles algus. Ma tean. Oled lennanud viis tuhat miili või
kilomeetrit. Selles osas veel kalkuleerime. Oled tulnud siia
usku kuulutama agnostilisele vanakuradile ja mõtled, et ehk
kuulutab temagi sulle. Tõestab su väidete õigsust. Tõestab
sinu olemasolu. Kuidas võisidki arvata, et eksisteerid väljaspool
nägija ruumi. Väljaspool nägijat ennastki. Olemine on kõik
ja mitte midagi. Olemine on su kutsumus. Kutsu teisigi kaasa.)


Ja siin ta seisab endast veidikene kõrgemal ja peab mõnd
arutelu enesest mõistetavaks. Peab ennast aga üleval nagu
poleks temal selles süüd. Nagu poleks temagi lihal roiskumise
lõhna. Või roosiaias peavad nad sünnipäeva ja jätsid tema
seisma räästa alla. Naeravad seal vihmateradega võidu.

Naergu pealegi. Kõik on varsti siin targa mehe räästa all,
sest märg olla on lauslollus. Olla märg on olla elus. Aga
olla elus on olla lausloll ja lausloll olemiseks pole palju tarvis.

Naergu pealegi vihmateradega võidu. Kes naerab viimasena
naerab paremini, kuid siiski viimasena. Viimane on kurb
number. Viimasel on naerda ainult enda üle. Ohh olla lausloll –
ta mõtleb. Temagi tahab hiljem saada osa sellest tõusva kuu
rituaalist. Temagi tahab silitada roosade põskedega näitsikuid
sealt kus ema ei lubanud ja öelda endale neid vaikusesõnu.

Ta puhkab pahurast tujust ja liigub räästa alt langeva mere alla.
Missugune elu on tunda ja tunne on elada, et seda aga varem ei
tihanud teha, sest ema ütles: Nii rumal on meie märg poiss.

Ta puhkab nii mõnestki väärvaatlusest ja analüüsist. Puhkab
silmi millegil puhtal, seal langeva mere all. Puhkab enesest.

Kui surm oleks mõni meie seast

ei paneks ma talle pahaks tema vallatused nagu tema
ei paneks pahaks meiegi oma – et pole varem teadvustanud
ja et pole varem vaadanud silma

pole palju tarvis kallile sõbrale
vaid muld millel samm oleks pehme ja liiv
mis sulaks silmale päikese eest

ei paneks ma talle pahaks tema õhtukleiti või pintsakut
ei paneks pahaks tema õhtuid ja neid hommikuid
mil ema või isa asemel pannkooke küpsetab

ei paneks pahaks tema veripunaseid roose või valgeid
kuidas tuju kutsub ei paneks pahaks tema
joovastunud sõpra nimega elu

jah ei paneks pahaks ma neid Kadmoni-soost
võtku või katku ja nüristagu rauda
võtku või lehed talvel ja talved suvel

kui surm oleks mõni meie seast
ei paneks keegi teda vast tähele
ei paneks pahaks mõni teine kord
kui surm oleks mõni meie seast

Süüta!

minu aegade akolüüt – sinu armust valgust

majesteetlik puusanõks ja varjus kulgenud õhtu
üksildase pasunakoori vaikust lõikav toon

minu aegade akolüüt – kenaks lauluks

sütel naerab isa vaim ehk emagi seal
ajalõvi lakk lööb taltsaid jalust

minu aegade akolüüt – kuri vaim

põletad ja ei enam kustu kustu kustu
põletad mõned veel ja kustud

minu aegade akolüüt – tõmba hinge

ja puhu küünal
ole minuga veel hetke