Värv ja tuli valgemaks kui lumi

Kuigi läinud ongi tavatud rongid ja piletiputka seisab külma lõõsa all
kuigi masenduses sõbrad otsivad meid taga kuigi komistavad otsa
ja kell on juba löömas seitsmendat tundi enne hingedepäeva

või surub Mississippi oma pikad magedad kombitsad üle uduse lombi
või ununeb hingedel tulla küünla järgi koju sest pühakud seisavad ees
jah nad seisavadki ees ja sellest pole lugu sest ridade vahelt saab ikka

:tule tali tasa alla
tule sooja peletuseks
tule tali võta kaasa
selle suve mälestused

puidust rindade kandjad ja räpaste põlvedega kihlatud otsivad kodu
tuul puhub pool aastat põhja poole ja puhub vägivallata
idas on veel katuseta hurtsikuid ja väätide igatsuses häärbereid

või rebeneb veel mõni varjatult tugev siis kui nutma on puhkenud sinugi silm
või unustavad nad oma võltsid patud ja võltsid väärtused kellele neist kasu
jah kellelgi pole kasu ja sellest pole lugu sest tunne on poolpattu ja poolõndsust

:palavaid ja enam soove
mu kallim oled pihlapuu
Peipsist Läänemere poole
mu kallim paistab sinu kuu

su sõnast kostab suude hulk
mu kallim kostan minagi
su uks on ikka suletud
mu kallim olen tagasi

palavaid ja enam soove
mu kallim olen tuisu eel
siin kutsub koju kutsub toore
mu kallim kallim olen teel

ukse taga krõbistab kellegi nähtamatu käsi ja nähtamatu käega värvitud naine istub
ta koob lõputa lugu ja silitab kamina ees sinist mundrit sest sinine on merelt merele
nähtamatu käsi silitab nähtamatuid juukseid ja varemetes on kõikidel huntidel pesa.

Läbiv teema on saapapaelad

Dylan Thomas on suurkuju ja Malcolm Lowry

ja nende tundeid defineeriv luulepilt.

 

Pisikene mees sitsib nende kõrval ja mina vaatan eemalt

ja kõrgelt nende mikro-inimeste saapapaelu. 

Nii Shakespearliku tragöödia lõppvaatuse, kui ka 

pisikeste jändrik-jonnipunnide kodukootud

lavastuste hampelmannlik moment. 

Nii väsitav.

Siiski ei pööra ma pead, nagu telekas, mille pult

on liiga kaugel ja keha on end liiga mugavalt sisse

seadnud, et sellise lolluse vaatamisest loobuda.

Mida paremat sa teeksid? Mängiksid iseennast?

Kevad ja suvi ja sügis ja talv on suurkujud. 

Muhedalt külili päike ja sooja tooniga sinine kuu. 

Kõik kelle habemes on halli ja plaasterdatud ninaga kodutu –

kõik on suuremad kui elu ise. 

Ja mina olen kõrgemal diivanil ja liiga mõnusas poosis. 

Terved millenniumid on pult liiga kaugel. 

Laisk nagu mees, laisk nagu poiss.

Kavafise antiigi kombel ja veidi imperialistlikult. 

Veidi realistlikult, nagu öiste elajate Lilith.

Öine vahakuju tuulteta sadamas ootamas purjeid mida

ei saabu.

Öine põgenik või hämaras näen ma enda saapapaelu.

Skisofreenia lõpuks saab helgemast peastki luuletaja.

Inimesest või anatoomia poeesia

Tõbras ja veel tõbras.

Midagi jaheduse kohta ja tundepuudulikkusest.

Meie maiste kuningriikide maised pead
ja jalad mis ei kannatanud väljahingamist.

Paksust nahast, polstriga teokarbid.
Paksust, väga paksust nahast hinged.
Paksust nahast.

Inimeselooma taltsaks, jah kuulekale ette
ja ainsaks jääb: Kes lõi looja?

Surelikud mootorid. Gaasi täis kotid
ja see polegi nii paha ega väär.

Ebamugavuse tolerantsus ja ludiidid ja allpool dementsust

Ju siis oligi, et kõik mehed riietusid 30ndatel paremini,
sest elud olid lühikesed ja seda pidigi tähistama. Kus ma
seda kuulnud olen? Võibolla käin minagi sedasi riides
just selle tõttu. Mässan arengu vastu, ise pidevalt arenedes
ja arendades. Lõhun oma elamise kaadervärki, sest pelgan
lõpptulemust. Ju siis oligi, et peab mingisugunegi idee
endast olema enne teostust ja võibolla, just võibolla
on see minu kõige pikem elu. Minu kõige küpsem.

Ma vihkasin seeni, sest minu idee seentest oli. Mis see nüüd
oligi? Ma vihkasin neid madaluse pärast. Liiga maad ligi.
Liiga räpased. Liiga maalt. Linnas hakkasin ma seeni armastama
ja nüüd igatsen tagasi metsa alla. Tagasi põldude vahele,
kollasele kruusale. Tagasi koju. Teise näo ja teise südamega
igatsen ma nüüd lõhnu ja maitseid teisest maailmast. Teisest
elust. Kiividel on kodumaasikate värskus ja banaan teeb
pannkoogid taltsaks. Tõnissoni rammusaks ja eestluse orja-
põliselt taltsaks. Ma vihkasin vaikust, kuid nüüd kuulen end.

Ju siis oligi, et kõik naised kandsid värve. Nägudel ja kehadel
ja õlapadjad ja miskit veel. Armastan teatrit, kuid mitte üle 4
tunni. Meister ja Margaritat ehk või midagi veel. Naine mainis,
et plaksutan naljakalt. Huvitavalt. Naisel on joodikust isa ja
kompleksid. Ise enam ei joo unustuse karikast. Unustus otsib
meid endiselt. Naisel on piimata rinnad ja tugev tuhar. See
mulle meeldib. Mõtlesin teatris temast üle 4 tunni. Mõtlen
siiani. Üksindus on meist kasvatanud kaaslased. Armastajadki.

Ma vihkasin armastust, sest armastus pidi olema midagi käega
katsutavat ja etteaimatavat. Nii meile väideti. Kõikidest ilma
hurtsikutest, pidi tema minu omasse astuma. Surm on armastus
ja elu. Armastus on põder, auramas lumisel lagendikul. On
ujulas vaegnägija tänu ja soolakivisaun. Äranäperdatud on see
inimese armastus. Mulle sellest ei piisa. Ma vihkasin vihkamist.
Kõikidest vihkamistest kahetsen ma seeneviha ja soolakivisaun
jättis mind külmaks. Hiljem tulin tagasi ja leidsin sealtki sooja.

Ju siis oligi, et vihkasin ennast. Nüüd on see öeldud ja las jääda.
Piisavalt pika ja piisavalt lühikese elu vahel olid ka minu 30ndad.
Naine on alati seeni jumaldanud ja mina jumaldan tedagi. Elu
januneb meie järele, sest me pole unustanud elada. Elu ei unusta.

Liibanoni lumi

I

Minus on must vahemeri ja leegionäre ootab trubaduuri surm.

Marssige edasi. Marssige – läbi mägede. Üle merede.

Marssige. Rütmi, veel rütmi ja siis pole enam tähtis,

kes oli suur või väike ja kes on olnud keegi.

Marssige kaugete alguste poole või vahest meri ei lase.

Või vahest laseb liiga.

Ei saa hukka kodusõjas ja hukka ei saa ema ega isa maa.

Marssige läbi maa ja ilm. Marssige.

Lubi ja liiv ei soostu sulle lubama teed. Lubi ja liiv 

pole sinule lähedal veel. Pole sinuga üks.

Marssige lubjaks.

Marssige liivaks.

Marssige minust lund.

II

Lõpuks polegi enam randadel linde, vaid nende naksuvad nokad

ja nende tintideta suled.

Polegi  mineviku laineid, rullumas aastaajana üle meie kahetsuste

ja kõigi lõpus polegi algust.

Siiski sinust laulis ööbiku käre pakane kui polnud selga panna

riideid ja peale võlgade korjati üles ka nohu.

Talvitujate sulas sai otsa sinugi jaks. Lõppes ka su elu

või mis sellest järel.

Kuid ära pööra pead ja ära salga. Sinugi tähtsus on loetud

dollarites või kopikates või eurodes. 

Sinugi väärtustel on jõud olla millekski enamaks.

Olla püsiv kui kõik galaktikad tiirlevad vastukarva.

Kui kõik meist saab sinuga üheks, sest miks ei peaks

ja miks ei saaks. (Peab ja saab küll)

Soovita mõnel meist olla ettevaatlik ja soovita mõnel

olla püsiv, sest kõikide tänavate lõpus on ookean

ja kõikide mägede tipus on lumi.

Ja mõnel meist on kõigi ootuste taga rõõm,

sest miks ei peaks ja miks ei saaks. (Peab ja saab küll).

III

Ulgujatel on suur sinine kuu ja päikese eest poetakse peitu.

Jäljekütil on suus vere maitse. Inimeseks olemise pahe.

Jaheduse võlukardin silitab põski ja annab soojusele

võimaluse olla meenutuseks. Ulgujad pelgavad sooja.

Tähed on purustajate ja purunejate mäng. Kõik lapsed

on olnud täiskasvanud ja taevad ei näegi kasvamist.

Kasvamiseks pole tarvis tõukejõudu. Tõmbaks siis oksa.

Oh ulgujaks soovin saada minagi. Tean sinagi soovid,

kuid ei ütle. Ütle miks? Ütle teadmise rõõmuks.

Aga kõik tähed peavad kord langema.

Kõik kuud andma päikesele teed.

Ja jäljekütt tunneb me maitset.

IV

Isadel pole aega olla õnnest räsitud. Pole aega olla sinu

tegemisteks valmis.

Isa on ajastu vaikne valvur. Tunne pistab tema nina

otsa niiskust ja tunne paneb silma sügelema, kuid

isadel pole aega olla õnnest räsitud.

Isa kolm on kohtuseadus ja kohustus on voli.

Isa arm on pjedestaalilt tõus. Ei enam langeda.

Isa on uhkus ja eeldus, sest isadel pole kombeks

ja isadel pole tarvis.

Mõtted viivad põhjapoole, sest isadel pole lõunast

sooja ega külma. Lõuna luuletab igavesest unest.

Mõtted viivad põhjast kaugemale ja isadel

on mõtteid mis viivad kaua.

Isadel pole aega olla õnnest räsitud. Pole aega

võtta vastutust või mõni tegu on sinu suust

ja mõni suu mälub liiga palju lehte.

Isad tunnistavad pärast seina äärde panemist,

et oleks vaid aega olnud vaikselt vanduda.

Isadel ei ole aega.

V

Ära poolita õigust. Sul pole selleks õigust.

Ära venita päeva. Sinust ja su soovist peab ta lõppema.

Öö jah öö – seegi pole su mängude vaheala. 

Pole su mõnudele kaunistuseks. Pole sulle mõnus.

Ja veel ära vingu. Tead ära pane end toolilt kukkuma.

Kõik kained seisavad püsti. Kõik kained ei kuula.

Ära kuula. Kehade langemisel on põhjuseid

ja põhjustel on lõhn. Langetakse unustusest.

Ära unusta. Ja veel ära unusta. Ära unusta.

Higista hiljem kui laulul jääb sõnadest väheks.

punnita silmi. Ära punnita silmigi. Vaata ette.

Kuid mida iganes sa teed. Mida iganes. Ära unusta.

Sest sul pole selleks õigust. Sul pole selleks õigust.

VI

Ma nägin last, kes pidas jutlust: "Kõik juhus viska

tulle. Ja kui pole tuld, siis tule, jah tule ja tekitame.

Kõik põdur ja kõdu lase minna. Tulgu ümbersünd.

Tule, jah tule ja tekitame." Ja keegi ei kuulanud teda.

Ei vaadanud. Ei tahtnud. Kõikidel ümbrustel olid

silmad kinni ja silmade taga oli kurt. Oli vist valgustki.

Ma nägin teda tänagi, kuid ei kuulanud. Vist ei pidanudki.

VII

Lähedal seisis tahmast ja kloaagist vaevatud büst. Büsti

ümber pärjad ja kirigi: "Vaevale vastu saab tugev."

Ja tugevaid mäletab vanaema. Mäletab vanaisa või

olidki nemad need. Meie tulevikus on pikslile vastav

pintslitõmme ja kivist asjadel on mannetu olla. Olla

kivist on olla otsas. Kaduva väärtus on kaduvale 0.

Büsti lähedal jõi sinise mantliga tüdruk kohvi. Bensiini-

jaam on taamal, taga lehvitab veski. Veskis puudub

kivi krõbin ja aevastajad on mullatoidul. Ema näitab 

võsukesele 5 euro eest pärast-muistset-eestlaste eluolu.

Võsukene seisab tahmast ja kloaagist vaevatuna. Veski

seinal kaamera ja kiri: "Palun mitte pildistada."

mustal lõuendil puhkab pühaku silm
aga alles siis kui vastavate õiguste nimel
on valatud süütute verd ja süüdlased on end
vastandiks tõestanud

mustal lõuendil puhkavad veel teistegi silmad
ehk sinugi omad, kes sa digitaalsetelt lõuenditelt
vastuseid otsid oma kurbusele ja üksindusele

digitaalsetelt lõuenditelt otsid sa ennast aga peegel
on vannitoas peegel on selle kraanikausi kohal
kus sinu esimene hammas välja tõmmati

peeglis võid sa näha vesist karjast oma vesise suuga
peeglist võid sa näha kallist kauget südametunnistust
kuid sa ei tee seda ja ei tee sa veel paljusid asju
sest mustal lõuendil on sinu nägu ja sinu silmad

mustal lõuendil on must hing
mustal hingel on vajadus

mustal või valgel
enam ei teagi
enam mitte

Wendehorn

ema aita mind! aita mind ema!

minu sünd on leek
minu surm on jää

karjane irvitab minu üle
tema kari irvitab minu üle

ussipuru ja soola seest kerkib
kaks madu õgimas end

karjane nutab kirega
tema kari nutab kirega

ussipuru ja soola sees on tempel
mees ja naine õgimas end

minu surm on leek
minu sünd on jää

isa aita mind! aita mind isa!

Eile armastasin ma eestlast. Täna armastan sind.
Tule. Tule. Tulevikuks valmis enne kella ununevat
undamist. Enne kill-kolli. Täna armastan ma sind.

Eile armastasin ma eestlast.

Homme palun saialilleõiel mind muundada liblikaks.
Lausa käsin ajatusse heita mind. Liblikast vaglaks
ja kaugemal on nullpunkt. Vaglamõttena olen olemas.

Homme palun saialilleõit.

Eilse ja homse viin rätsepmeistri juurde. Palun mulle
kõikse paremat elusalmi. Nõelu mu lapsemeel ja
mehekeel. Sünnita mind pistest enne koitu. Sünnita.

Eilse ja homse viin rätsepmeistri juurde,

Kõik on läbi klaasi.

Põlvest põlve

väsimatute sõnad lendlevad ja sina
sitsid siin kui kõik mis on enam
on kaugel all kinni püütud
lahti laskmas ja kohe tuleb tasumise
tund ja minut ja sekund enne
lõppu kaotab oma liikuvuse
mis veel oleks parem kui
rahus oodata aega aga aeg ei tule
ei tule ei tule ja sina jah sina
oled pidevas minemises jah mine
lased lahti kuku üles ülespoole
seal isade kojas kollitab vananaiste
suvi ja leekide tärinas otsib valgus
kohta nägudest vagude vahel
ja vahel ei leiagi pimedust
enne kodusoojust jah soojust
jah soojust kodu veelgi enam kodu
kus asemetel soojad nõgud ja nõos
minu näoga naine ja naisel minu
perenimi ja perenimel minu
isa nägu ja isa näol pisar ja isal
kaduvate igatsus ja igatsus on valmis
edasi liikuma minust mööda
minu ette seisma jah seisma
seisma seisma seisma seisma

Amartánei

kes mõistab hommikuti kastet
see on õhtuti õndsuses

aga selles pole asi
ja seda ütles konfutsius
kellegi huultelt libises
sarnaseid sõnu

kes mõistab mõista
kaotab õndsuse igatsuse

seda ütlesin mina