Seitsmeteistkümnendal sai andestatud kõikjal
ja sai veel meenutatud valet. Ühel ammu
unustatud krundil, mille kinnikasvanud aias
lamavad meie kõdu ja kondid sai valgus vabaks.
Vana habe loksus tuules justkui üks hallivõitu
lipp. Üks silm oli valkudest udune ja teine
värises kohutaval kombel. Kolmas oli igavene.
Suu oli joonistunud kriipsuks ja kanal oli
kaks jalga. Pulstunud juuksed leidsid oma tee.
Kusagil karjus ketaslõikur. Kusagil leidis orav
oma päeva unustatuma hetke. Must koer haukus
aeglustatult. Aeglustunult liibus tuul vastu pilvi.
Sinine võttis vaevaks end näidata. Tume sai
mineviku nimeks ja sina seisad temaga käest
kinni meie mademel. Selle aja ja aia lävel
sünnime me teie sisse. Oleme olevikuks.
No comments:
Post a Comment