uhut on mesine keel mu vesti pääl
ja väikesed jalad tantsivad mu õlgadel
üht imelist võlutantsu
kui tema kõrgeaulisus
kui tema valgemast valgem –
endine varjualune
end sirutab haaramaks mind
enda katmata keha vasta
vilet lööb nupukuppel
ja kõrvu tungib
üks madal
üks vaipa kloppiv
kumekell
ta kikitab suunurki
kui märkab minu päkkadel kiikumist
kui märkab minu eluloo peatüki
kõige kalligraafilisemat algust
Diaboolne tõdemus et tugevused
pannakse proovile tugevustega
ja meie võime ainult tänada neid
võrratuid hetki ja kogemusi
uhut oleme samale rannale
pärast kõike seda tormi
ja täna pole veel reede
No comments:
Post a Comment