I
tundeline tammik ei lennuta lehti
kui pistad ühe sammu teise otsa
ja märkad eemal tõusmas
üht uduleeme vannutajat
tõuseb ja tõuseb aina kõrgemale
viies endaga valu ja trotsi
tõuseb nii väga väga kõrgele
et kallistab lõpuks
meie valgusloojat
sa jälgid teda ja unustad minemise
saadad saatjatele tagasi
kõik tunded ja mõtted
ning lõpuks võid alustada
elamist
II
tundeline jaanuar võib olla ainult sinule
ja esimesel täiskuul emmata
sosistades kõik need
lausumata kiidusõnad
sa oled väärt
ehmud selle meeleravi kergusest
ja paned mineviku küsimärgi alla
sest milleks lähtuda kogemustest
kui ees on sära kuhu süüvida
kui ees on avatud hetk
ja sina oled pakutud talle
III
tundeline mees on võtnud istet
enese ees ja andestanud kõigiti
iga tahk ja osa ja oleja
sai vähendada jalavaeva
sest tundeline mees võis
nüüd vaevata olla enese ees
IV
üksteist üksteist kui tõstad käed
kõrgele üle pea
ja venitad end pikale
päevale vastu
lausud jah kui seinad on ees
ja õpid kiiremas korras
end puhtaks võõpama
sest igas seinas on märkamatu uks
ja sina oled tähelepanelik
oled puhas leht
V
üksteisele kätt ulatades
jõuame kiiremini kaugemale
rohkemaks ja kõrgemaks
jõuame tunda tundmatut
ja unustada illusioon hirmust
piiritlemata vajad sinagi
üht väge enesest
üht uskumise väge
sest sa oled vajatud
sest et sinagi
oled enamat
No comments:
Post a Comment