Kaugusest tuleb veetlev mees. Tema
käed on taskus. Tema pilk on vaatlev.
Ta paistab liuglevat mööda kruusamerd.
Paistab tuulega mestis olevat. Ta kannab
endaga sõnumit, mis kajab läbi aja ja
ruumi. Ta otsib puhkamiseks kõige rahva-
rohkema koha. Istub rätsepaistes maha
ja ümiseb. Ümiseb lõpetamata laulu.
Laulu kaugest maast ja kaugest taevast.
Laulu sinust ja minust. Laulu enne ja
pärast meie aega. Tema ümin koidab
meie meelde sõnadena. Tema olemine
lohutab. Me kuulame. Me lepime. Me
närbume pärast õitseaja lõppu. Me
oleme õnnelikud. Me rändame kaugele
maale ja vaatame kauget taevast. Me
ümiseme järgmistele. Me aitame teid.
No comments:
Post a Comment