Vincire

…, et rahu tunda saada…, 

palun: võtke ta ära, 

keegi, miski,

kuni tulevik maitseb,

sambla ja kibuvitste järgi,

hütike metsas,

rahu, vaikus

*

kuni kolme kuninga,

tema päevani,

kastsime sigu pärlitesse,

nõnda ta ütles,

*

keeldusime tõelisusest,

Constanze,

selle nime oleksin valinud,

meie lapsele,

*

kuhu küll kõik külad jäid?

nad tasapisi põlenud,

linnad maani,

pisut udu, kupleid,

δῆμοι, κράτος,

*

lilled mis kaetud tuhaga,

küll me neid kastame,

enne näeme kõrbemise valu,

armastuse esimene aisting,

nad tulid linna pealt,

konfette täis juus,

spermased salgud,

*

ennast austades unub,

kauge mere hing,

kus kord kuningana laksub,

loeb lehte, 

viie mehe kaupa,

*

hing mis petnud on siiski,

kui vajab tema vajamist,

tema kes päikese viis looja,

külma, külma talve aal,

kõik tänav oli sedapsi,

valge, valge lina all,

*

kus puudutustest puudu jäänd,

*

seal teadsid omaksed, 

keda enam pole,

kuhu küll kõik kevad jäi…,

hingele mis neeland suve,

nagu janune,

*

aga sinust loobumise jaoks,

murran iidset lepet,

tilgast oled sa tulnud,

tilgaks pead sa saama,

tiheduse ookeanis,

*

kaldal naerab kogu,

roseus, ma eksisin,

nüüd kordan: ruber, 

caeruleus, prasinus,

*

masin mis ei tuku,

mu süda,