Canticum silvarum

vaikuses saab kõik selgeks,

nad kostsid haugatades,

kui tumeda kuu aegu,

sealt kristalli-merelt,

musti ja valgeid purje,

sadamate ilus seisid sina,

põletava pilguga, kontraband

taskus, 

kuidas peakski inimkond…,

see samune roojatute sugu,

rumaluse kants, leidma lunastust,

Konstantinoopolist tiibu sirutanud,

kõrbes loomi karjatanud,

metsikute slaavi hõimudega viina visand,

peata ratsanikud Karpaatiast,

ilu peale maiad, feminus maximus,

sinu võõrad armastajad,

müstiliste sfääride kojad,

see inimese armastus,

toredate tujudega taimed,

seisid toa nurkades,

seinad kui vanade müürid,

iidsete kõlade kajakamber,

kuidas oigas sündimisel lagi,

tähti loeti taevas,

päike kui krooni asetaja,

asetav kosmiline teener,

kuldsed veenid puhevil,

plasmaline solenoid,

kas sina oledki Andre-Marie

Ampere? meeldiv,

Eiffelil ka sinu nimi,

Sophie Germaini jätsite välja,

pole lugu, ta pikka viha ei pea,

tänase päeva teadusele pühendame,

teadus kui maagiline konnakoib,

aja nõia poolt viimasena patta,

et sulle teha armurohtu,

kiire, kiire, ta juba maabu,

sa mõrsja veel neiu ohtu,

loetud varbad ja sõrmed,

kui vaakumisse kastetud,

mu sõnad su kohta, Sängerkrieg,

Centaurea cyanus, või

Novalise udu,

nüüd kostame veel laulust,

metsast ja lindudest,

õdusast õhtust,

kui su varbad mu suus,

kaminas tuli,

kaugel kumav kuu,

veel on jäänud aega,

tulemas on kasemahla suu,

aga hiljem kui,

võtan su enda peale,

asetan pehmeid pärgi,

Parmenidese Miski,

minu armastus on…,

floruit, ehk 

kogejale võõras,

lastele nimed: Aletheia,

Doxa,