maailma vahel,
mina ja mu hundid,
see must katkujanune,
kelle rõõm kui ronkjas liblik,
ühelt õielt teisele,
me kõnnime
Paracelsuse jälgedes,
Virunum,
non compos mentis,
siis vihunub leiab oskuse,
seab keha,
sätib otseks oma moraali,
leiab kaugusesse visatud nõela,
leiab olemise heinakuhjast,
need tumedamad laulud
No comments:
Post a Comment