Tuesday, January 28, 2025

Appello

Mägi kõndis või komistas.

- Cthulhu kutse, H.P. Lovecraft



mida olete teinud, lapsed,
kes te näinud olete Paradiise,
igale ühele oma,

mitte võikalt ja 
kontrolliga, mitte
taluvuse piirimailt,

nagu kakskeelne, kaks-
olemlik, see kõneleb mitmega,
kelle keeltes? kelle?

varjude nimed…,
tasaste pantheon,
siis udu,



mets liikus,
tema jalad ka,
kurb ja…,
liiliata,



poegi õgiv muusika,
sulandunud ühte,
trumm, 

teomehe trompet, idast,
kust siis veel?

sõja jooned kaardil,
hiiglased kivil,

meie oleme siin,



ära piilu, ega
piilumata jäta,
ütles tema pilk,

mägede koor,
ruske, valulik nägemus,
kohalike ebausud,

kas usud?
kas näed?



kord oli mul kaasa,
korrast pidas lugu, ise
mmm…,



loobusin temast…,
nendest, kelle valed,
hiiglastena kivil,

nüüd ütlen:



mida olete teinud, lapsed,
kes te näinud olete Paradiise,
igale ühele oma

Monday, January 27, 2025

Rosette

Sina, mu sõber, 
kes sa tulid Kairost,
linn mis sündis Marsi tõusul,

nagu Püha Verina mõtisklus,
päikese kihutusest,
ooperist, sünagoogist, mošeest, 
jumalate neste Niilus, basaar,

kõik viljad, maitsed, lihad,
su hinge kopitav tuli,
kui su silmades kaugete maade,
kaugete maade liiv,

kuum, kuum on su tunne,
kui vaatad mind ihalevalt,
näen kaua ‘kaugelt tulijat’,

sina kes sa koorid mind…,
apelsini magus aroom,
muudki veidrad,

aiwa, aiwa, habibi,
ole minuga veel hetke,
kuni taastub liha,

kuni murdub vesi,
ma sinu ihu ära pesin,
nüüd ainult keele võtan,

õpin selgeks…,
kõik liigutused, mured,
kergused, ihad,

su kauni piha,
nüüd algab miskit suurt,
tuult, palun tuult,
sa küsid,

ma puhun idamaise valvurina,
iidamast-aadamast,
nagu kehad meil,
valge ja must,

ütle kust…,
peaksin ma katsuma,
et leida sind,

jumalate karm,
mu kallis,
arm



κόσμος

Kes sa oled? …, Mis?
Kuidas läks sul see mäng?
Nad on näinud päikeseid,
keegi kelle juured on tugevad,
cosmos, keegi kelle huuled,

laetud osakeste piidlevad pilgud,
asi on vaatajas, Schrödingeri kass,
kuidas liiguvad mõttelised tormid,
nende tühjad silmad, caelum,

aga kukruid sa ei kergita,
pugutatud reaalsuseid, ei uskuda,
ei maksa?…, 

nad on tolmuta liikumatud,
iidsed hiiglased…,
oma katakombide ees,

miski mis laulab,
sa kuuled sügavusest,
kuldse koja närbuv tempel,
lind mis must, nokk kinni,
saba lahti?…,

aga tumedamat leiad hingest,
piiritu ja unustamatu, selge,
mitte ainult: selgekõlaline,

kaetud miski samblaga,
kass kes suitsetab piipu,
peksab lapsi…,
ikka on õpetaja,


*

sinu ilude ookean,
kui armusin su mägedesse,
su jõgedesse, järvedesse,
sinu kuuvalgusesse,

paistva taevasilma kuldsusesse,
sinu veatu figuur,
minu kurva küünla valguses,
kui aeglaselt libistasid riietesse,

nüüd mälestusis uut nean ette,
ta punase peaga, lahkem kui sina,


*

ossuaar mis kaunis,
kondid võõrad sees,
vist olid laste omad,
kes surnud tiisikusse,
nende vaimud kurvastavad,
kurvastavad vanemate leinas,
et miks nad meid ei kuule,
miks ei nähta, ei võeta vastu,

aga inime on rumalate sorti,
juhm ja vimma täis,
ei tunne oma lapsigi,
pärast surma,


*

kusagil taigas üks mees,
silmad valged, koopa ees,
kindlasti koopa ees?…,

ta kannab teadjate õlgu,
hütt mis suitseb,
kangete sääskede jumal,

see vaatab tuulena,
vaatab ojakeses, krabi sees,
ussikeses mis libiseb mööda,

kalli liha soonest,
näost mis tolmu joomes,
männiokste kaunist tundest,

isaisade säärejoonest,
lihaste sitkusest, emade
valust

et kuhu armastus jäi?


*

näe, ta kandub suitsuna,
kandub taeva valda, Elysium,
või Valhalla, 
või seitse taevasiiru,

dei otiosi, inactive gods,
tegudeta jumalad, 
me oleme.






Tumedamad laulud

Me kõnnime kahe 
maailma vahel,
mina ja mu hundid, 
see must katkujanune,
kelle rõõm kui ronkjas liblik, 
ühelt õielt teisele,

me kõnnime 
Paracelsuse jälgedes, 
Virunum,

non compos mentis,
siis vihunub leiab oskuse,
seab keha, 

sätib otseks oma moraali,
leiab kaugusesse visatud nõela,
leiab olemise heinakuhjast,
need tumedamad laulud

Thursday, January 23, 2025

Canticum silvarum

vaikuses saab kõik selgeks,
nad kostsid haugatades,
kui tumeda kuu aegu,
sealt kristalli-merelt,
musti ja valgeid purje,
sadamate ilus seisid sina,
põletava pilguga, kontraband
taskus, 

kuidas peakski inimkond…,
see samune roojatute sugu,
rumaluse kants, leidma lunastust,
Konstantinoopolist tiibu sirutanud,
kõrbes loomi karjatanud,
metsikute slaavi hõimudega viina visand,
peata ratsanikud Karpaatiast,
ilu peale maiad, feminus maximus,
sinu võõrad armastajad,
müstiliste sfääride kojad,
see inimese armastus,

toredate tujudega taimed,
seisid toa nurkades,
seinad kui vanade müürid,
iidsete kõlade kajakamber,
kuidas oigas sündimisel lagi,
tähti loeti taevas,
päike kui krooni asetaja,
asetav kosmiline teener,
kuldsed veenid puhevil,
plasmaline solenoid,
kas sina oledki Andre-Marie
Ampere? meeldiv,

Eiffelil ka sinu nimi,
Sophie Germaini jätsite välja,
pole lugu, ta pikka viha ei pea,
tänase päeva teadusele pühendame,
teadus kui maagiline konnakoib,
aja nõia poolt viimasena patta,
et sulle teha armurohtu,
kiire, kiire, ta juba maabu,

sa mõrsja veel neiu ohtu,
loetud varbad ja sõrmed,
kui vaakumisse kastetud,
mu sõnad su kohta, Sängerkrieg,
Centaurea cyanus, või
Novalise udu,
nüüd kostame veel laulust,
metsast ja lindudest,
õdusast õhtust,
kui su varbad mu suus,
kaminas tuli,
kaugel kumav kuu,
veel on jäänud aega,
tulemas on kasemahla suu,

aga hiljem kui,
võtan su enda peale,
asetan pehmeid pärgi,
Parmenidese Miski,
minu armastus on…,
floruit, ehk 
kogejale võõras,

lastele nimed: Aletheia,
Doxa,







Elüüsiumi väljadelt

kes kord allilma toitu on maitsnud,
kuulub sinna

või Persephone ‘vägistamine’
Hadese poolt ehk rape või raptus 
ehk pruudirööv ehk vägisi ära kandmine


*

silf oled sa,
kui altari ees,
riieteta kujutelma,
nad loomadena aelesid,
Malak al-Maut, Amor,
teiste surmade inglid, eluta,
kõigi abielude kuningas,
vankumatu pihiisa, jah, ei,
kui valik oleks,
abielu surmaga, ei, jah,
teisiti ei saa,

mis kutsumusi sisalikul,
keelega varvastelt,
vahtu mis merest, Aphrodite,
granaatõunaseeme,
Persephone (allilma valitsejanna),
mina Hadesena sind röövinud,
kadu, otsing, tõus, 

kus jäeti su südamlik pilk?
kuhu kaetud on kellad?
valgete lillede aed, aeg,
ta muidu sõbralikku sorti,
mida söövad mehed,
seda ihuvad väeti,
küll läbipaistvat vedelikku,
see kann mis täis,
meie valusad sõrmed, peenikesed
ja külmad, haaramas teineteist,
kuni lendas lind, kisendamas:
oota! piin ei oota,
see valge jumalate nektar,
joovastava ohu allikas,
see sina, kes sa tantsisid,
tantsisid mu varvastel,

kandsin sind kui imikut,
imeliste fontäänide juurde,
kus Eleusinia Mysteria 
või drakooniline oli su soov,
käsk rohkem…, 
kuuluda vaid sulle, 
mulle, kes ma samblast,
kõdu ja roheline mürk,
mürr mu kostiline,
viiruki aroom, enam ei pea välja,
ei kannata, jah, sedasi, 
see maailm pole inglite sorti,
nad löövad neid risti,
mille ees katkeb, lõikab,
üks sõrmus, kuldne vajakajätt,
sajand mil paelub,
jätab sidumata, see jumal,
kellel puudu nime,
kauge ja tärkava tähe…,
kanooniline ime.



Wednesday, January 22, 2025

μπλε

I

ARMASTAJATE VÕLLAPUU



*

Ahta kallaku peal,
seal naitumisi olnu,
kesk tuuli ja tuisku,
tormi ja valu,
ta aina palu,

näe perutanud hingki,
kes kelle pealt on üle käinu,
ta elus paljugi, liigagi,
on näinu,

ta on sinitaevalumm


*

mõnel korral kostab udust üks musi,
teinegi, kuid musitajatest pole haisugi,

ei ühtki punast linnutiiba põskedel,
ühtki valutavat südant löömas põrgukelli,

mõnel korral vaibub taevane koor,
kord mis loodud kaosele seltsi taltub,

kui nemad näinud valgust,
valgust müstilisest silmast,

seda teisest ilmast


*

aga surm oli inglitiibne,
kuub oli seljas, sümboolne,
tema naljad olid ajatud,
katku mekk ja ronga nina,
Praha kevad ja surilina


*

katsumisi vältimata nad tormasid,
rongid siinpool, taksod seal,
kauge lennumasina kõrged noodid,
usuta taevast alla toodi,
nad on pannud hinged loodi,
murdnud olemise koodi

siiski sina kes nimetab end isaks,
taevaminemisepühal poodi,
kuid mindi Tartarusse,
ei ühtki Eurydiket,
ühtki Juliat,

nad kannatusi vaotand lunastusse,
mõned hõbemündid,
lapsed sinna sekka,
igavik mis kasvataja mõõtu,
tõre nagu lehmasuu,
pehme keele ja märgade silmadega,
kallim kui kuldne tuur,

näe meiegi valik on vabadus




II

KONTROLLIST KONTROLLINI



*

aga päev mis muidu oleks loobunud oma turmast,
sõi nüüd meenutajaga õhtust,
sõi ja nentis raske töö vilju,
keelitas enda rindu mööda lauda,
lehvitas odaotsi antiigist,
rebis sinitaevalumma,
rebis kosmilise kõhu,

rebased nagu metsa oranžid udarad,
murdnud lambaid, kitsi, kanu,
Doomino, hõberebane,
kord loeti, see kõlas lapse suust,
põgenemine võõrast soost,
perekonna puust


*

kui sa ainult teaksid millest räägid,
ainult mina teangi, ta vastas,

rääkis edasi,
sõitles mineviku varjudega,
peletas neid ühe käega,
teisega püüdis neidu,

neiu oli Saarepiiga sarna,
vägistamisohver,
müstiliste ja võigaste meeste ohver,
keegi kes me kord kõik olime,
müstilised ja võikad


*

see pole lugu ühest või teisest,
pole teadlikkuse võidukäik,
allahindlus-allaand,

see on kõrb, kuhu jalutanud võõrad,
saanud omaks, lill, 
õis lausa rohelistel kaktustel,

päike kriipimas kihte,
liiv riivamas limaskesti,
amfiibne mitmiktaju,
et lugu räägitakse mujal,
kirjutatakse vabavärsis,
kusagil Maarjamaal,
ühe poisi kujutlusis




III


IN FERRO VERITAS



*

mõnel sinisel hommikul,
nagu pealkirjaski,
kui eelmise õhtu mälestused,
nagu dinosauruse munad,
olid koorunud,

ta nentis endamisi,
küll oli maias neiu,
lapse usku,

rebis südamesse augu,
rebis rõõmuga,
pani oma sinise mõõduga sisse,
silitas tiibadega kulmusid,
hammustas päid,
mu kallim mitmepealine Hüdra,
μπλε, sest Paradiis on sedasi



*

aga edasi on võllapuu,
see mida võitis võmp ja suu,
keisreid on see allutand,
võikamaidki mehi,
nähtud siuglevat nastjat,
pikutamas sooja päikese käes,
ei, mitte kõrbes, mitte kaktustel,
vaid sinu tähelepanus,
kui sa kribasid neid ridasid



*

sa oled uue maailma looja,
ära proovigi vältida,
nad teavad su hinda,

kuidas enne lõppu suudlus,
siis ringi viskad kinda,
sa oled keskealine,

meie oleme õnnelik rahvas,
iga, aeg, generatsioon,
meie oleme veatu roosiaed,

näe aednikuks on Demiurg



*

nad ei pidanud tuulele vastu,
külmetamata kunstnikud,
näljaste raibete kalapead,

nagu armastus mis jäeti hooleta,
koju toomata,
nendest sündis piccolino,

pärast tulgu või veeuputus



IV

UDUST ULMA


*

ta võttis käe, minu oma,
võis ka kellegi teise olla,
siis pühkis ta varrukaga,
pühkis põse, 

ilu kui usu sündroom,
näe pedanti peletas



*

minu varnast oli leitud süda,
ta oli veatu hetk,
nagu iga hetk, eatu,

taevast tähti alla tooma,
romantilised kaalutlused,

ei vea välja, ei toida ära,
meie sunniks pole vahvus,
meid sunnib tulevik



*

seal ta sündiski,
kellegi teise käe all,
mudast ja pisarates ampluaa,
postament, 
mõni vigur kujuke,
emasuse sümbol,
peenike piht,
rinnad nagu räni,
ilusamad kui miski muu,
ta oli nõrga mehe kuu,
seal detsembri taevas,
pärisvaevas



*

aga surma neab surnu,
ei keegi lippu suru tuule vastu,

mõni meist kadus pika ilu peale,
kõndis otse kataklüsmi suhu,

me oleme selle aja rahvas,
kus kandis kaduv lõikuspidu,
sirp ja vikat,

punase ohu tunne,



*

võibolla te mõtlete: 
mis sellel armastusega pistmist,
ega polegi,
või siiski,

konnotatsioonilise igaviku tunne,
sel muud pole teha,
kui suigutada unne,



*

meie isade lapsed,
kahvlid põrandal,
külaliste hirm,

närtsivad kevad taimed,
otse Kreekast,
kust siis mujalt,

tulid koos naisega,
kes sünnitanud jumalaid,



*

ära vaata,
ta kisas,

kui langes müütilise varju hulka,
sellel aastal tuli Nosferatu välja,
hirmu seksikus,
selle tipp,



*

meie sinuga olime just loobumas kontrollist,
segadus mis põhjustatud, settinud,

settled with, mitte kunagi,
(kelleks te meid peate?)

meie oleme tuline torm,
hinged varjude aiast,

minevik, olevik, tulevik




(endine V)

KUHU KÜLL 
KÕIK HULLUD JÄID



*

kevadesse,
selle valiku ette,
mis avas uksi,

nad seisid seal,
normaalsuse kiivrid peas,
nagu Tšernobõli kaevurid,

teadmine kui kauge kaja



*

aga peagi leiavad nad uued,
leiame meiegi,

kõik vanded saavad murtud,
kõik käsulauad,



*

ja peegel mille ees kord tantsis looja,
tantsisid sinagi,
puruneb mitmeks killuks,
ja need killud toovad õnne,
enne katavad nad olnu miljoniteks,
siis lehvib hall vihmakardin,
silitab ja hoiab,
kuni põlulill saab avatuks,
kristall südames,
rafineerimata,
nagu su suudlused,
nagu alguses,
kui meid polnudki,
oli vaid mina,
oli vaid sina



*

keegi ütles:
homme on uus päev



Monday, January 20, 2025

Συζυγία

- öeldud sõnadeta


Mu tundmuste kihvatav välk,
langev ja udusuline lumi,
…, hõrk kui puutu,

“Sa tulid!”,

nii lastena me usaldame kõike,
ma teadsin näha sind…,

kõrbete valutav vaikus, sa oled,
miski lind mis lendamas,
sülle, sülle,

sõnade ütlematu välu, piiramas sind,
ei kutsikat, ei tõugu, 
keeletu loojang,

“Suudlusteta!”, sa ütled.

Oriri et cadere et resurgere

I am the lost magic of the ages,
Seeing it fall…, rise, 
then fall again,

I am the mist in the mountains,
Silent whisper in the night…,
Owl who thought
it might,

Then again I am your mystery,
The thunder clap in the desert,
Secrets left and right,


I am the fight…,
In your mind, 
Your heart racing…,

“Will I? Will I not?”

Soon that plot will backfire,
Like all great myths of old,

“You are just too damn bold”,

Let me hold your truth to the light,
Face of a monstrous goddess,
You tremble in awe
of your beauty,

You gorgeous rise and fall
then rise again.

Saturday, January 4, 2025

Vincire

…, et rahu tunda saada…, 
palun: võtke ta ära, 
keegi, miski,

kuni tulevik maitseb,
sambla ja kibuvitste järgi,
hütike metsas,

rahu, vaikus


*

kuni kolme kuninga,
tema päevani,

kastsime sigu pärlitesse,
nõnda ta ütles,


*

keeldusime tõelisusest,
Constanze,
selle nime oleksin valinud,
meie lapsele,


*

kuhu küll kõik külad jäid?
nad tasapisi põlenud,
linnad maani,
pisut udu, kupleid,
δῆμοι, κράτος,


*

lilled mis kaetud tuhaga,
küll me neid kastame,

enne näeme kõrbemise valu,
armastuse esimene aisting,

nad tulid linna pealt,
konfette täis juus,
spermased salgud,


*

ennast austades unub,
kauge mere hing,
kus kord kuningana laksub,
loeb lehte, 

viie mehe kaupa,


*

hing mis petnud on siiski,
kui vajab tema vajamist,

tema kes päikese viis looja,
külma, külma talve aal,
kõik tänav oli sedapsi,
valge, valge lina all,


*

kus puudutustest puudu jäänd,


*

seal teadsid omaksed, 
keda enam pole,
kuhu küll kõik kevad jäi…,

hingele mis neeland suve,
nagu janune,


*

aga sinust loobumise jaoks,
murran iidset lepet,

tilgast oled sa tulnud,
tilgaks pead sa saama,
tiheduse ookeanis,


*

kaldal naerab kogu,
roseus, ma eksisin,
nüüd kordan: ruber, 
caeruleus, prasinus,


*

masin mis ei tuku,
mu süda,

Thursday, January 2, 2025

mensis September

Uskuda neid üksikuid,
kui lehti kulutulele, 
kui tuuli,

see mis samaväärne,
saab samaväärselt hukatud,


*

mure mille lõksu langenu,
Dante ‘maeiteamitmesring’,

väike tähistaevalapike,
kosmilised kosilased,

keskmine on sinu,
ühtekuuluvustunne’,


*

sa oled väike aga kaunis,
ma istutan su endale,

kelluke mis laksub udus,
tagumik kui siledus,


*

aga armastust sa võita saa,

ta kiud kui tormi suu,
neelamas on lapsi,

ta võtab sind kui kutsikat,


*

amps-amps,
kniks ja kraps,
saab muretuks see väike laps,

ta kastab tasa lilli,
need roosid on vallatud,
neid nuusutanud kõik on,


*

eemal loojub tusa-päike,
ta sündind meie üsast,

kohtusime septembrikuus,
lootus uus, (kordus), lootus uus,


*

sa ütled: 
me kohtume kord uuesti





Mittemillegituul ehk L'Être et le néant

ens causa sui
a Being that causes itself
olemine loomas end

- Jean-Paul Sartre


Sa müstiline ilu,
vaata tähti süttimas on taevas,
kogu asjaajamise vaevas,
ei kahest saanu ühte,
nad maha jäänud armulaevast,
me maha jäänud…, teineteisest,
kord mis kaevand teise korra peale,
vaeva masin vaevatu, allu,
kui lootus sudemeke sinu silmil,
lubamas on kauneid ilmi,
ma peale panen teise…, filmi,
nüüd algamas on vabadusi,
keerud, linnud, sigitised,
me tulemas on valetusi, 
nagu tõde, sinu huulilt,
ohatis kui meelespea,
su keel on korjand palju lilli,
su neel on maitsnud mitut tilli,
ma olen ‘muutumiste’ mees,
mitte kuigi asjatundlik…,
ainult tundlik,
nad võtavad su valge laeva,
kordnik paletu, paelad kaelas,
temagi on ‘naisevaevas’,
kõik üks suremise müstika,
ilu valelik on lubadus,
vaata tähti süttimas on taevas,
vaata nemadki on armuvaevas,

kui lubadusi murtud…, üks või kaks,
nad teineteist pidanud on targemaks,
roheline samet, sinine on pluus,
punasega värvitud on uus…,
tulemise tunne,
nüüd saatjatele antud käsku,
ei keegi lahku meie seast,
masin mis lubanud on armu,
armastustki, targemastki
saanud on rumalam,
öökapilaud: väike kamm,
nagu öeldud sõnatult,
ta kuumav kere, valge-prii,
Merlot vein, punane…, brie,
juustune on tunne, seltsimees,
moos su huulel, seltsinaine,
traat ja polt, õlitatud hukkumine,
liiga kõrgelt kukkumine,
nad kadunud on apelsinipuult,
nüüd hinges kõva on…,
‘mittemillegituul’.