I
ARMASTAJATE VÕLLAPUU
*
Ahta kallaku peal,
seal naitumisi olnu,
kesk tuuli ja tuisku,
tormi ja valu,
ta aina palu,
näe perutanud hingki,
kes kelle pealt on üle käinu,
ta elus paljugi, liigagi,
on näinu,
ta on sinitaevalumm
*
mõnel korral kostab udust üks musi,
teinegi, kuid musitajatest pole haisugi,
ei ühtki punast linnutiiba põskedel,
ühtki valutavat südant löömas põrgukelli,
mõnel korral vaibub taevane koor,
kord mis loodud kaosele seltsi taltub,
kui nemad näinud valgust,
valgust müstilisest silmast,
seda teisest ilmast
*
aga surm oli inglitiibne,
kuub oli seljas, sümboolne,
tema naljad olid ajatud,
katku mekk ja ronga nina,
Praha kevad ja surilina
*
katsumisi vältimata nad tormasid,
rongid siinpool, taksod seal,
kauge lennumasina kõrged noodid,
usuta taevast alla toodi,
nad on pannud hinged loodi,
murdnud olemise koodi
siiski sina kes nimetab end isaks,
taevaminemisepühal poodi,
kuid mindi Tartarusse,
ei ühtki Eurydiket,
ühtki Juliat,
nad kannatusi vaotand lunastusse,
mõned hõbemündid,
lapsed sinna sekka,
igavik mis kasvataja mõõtu,
tõre nagu lehmasuu,
pehme keele ja märgade silmadega,
kallim kui kuldne tuur,
näe meiegi valik on vabadus
II
KONTROLLIST KONTROLLINI
*
aga päev mis muidu oleks loobunud oma turmast,
sõi nüüd meenutajaga õhtust,
sõi ja nentis raske töö vilju,
keelitas enda rindu mööda lauda,
lehvitas odaotsi antiigist,
rebis sinitaevalumma,
rebis kosmilise kõhu,
rebased nagu metsa oranžid udarad,
murdnud lambaid, kitsi, kanu,
Doomino, hõberebane,
kord loeti, see kõlas lapse suust,
põgenemine võõrast soost,
perekonna puust
*
kui sa ainult teaksid millest räägid,
ainult mina teangi, ta vastas,
rääkis edasi,
sõitles mineviku varjudega,
peletas neid ühe käega,
teisega püüdis neidu,
neiu oli Saarepiiga sarna,
vägistamisohver,
müstiliste ja võigaste meeste ohver,
keegi kes me kord kõik olime,
müstilised ja võikad
*
see pole lugu ühest või teisest,
pole teadlikkuse võidukäik,
allahindlus-allaand,
see on kõrb, kuhu jalutanud võõrad,
saanud omaks, lill,
õis lausa rohelistel kaktustel,
päike kriipimas kihte,
liiv riivamas limaskesti,
amfiibne mitmiktaju,
et lugu räägitakse mujal,
kirjutatakse vabavärsis,
kusagil Maarjamaal,
ühe poisi kujutlusis
III
IN FERRO VERITAS
*
mõnel sinisel hommikul,
nagu pealkirjaski,
kui eelmise õhtu mälestused,
nagu dinosauruse munad,
olid koorunud,
ta nentis endamisi,
küll oli maias neiu,
lapse usku,
rebis südamesse augu,
rebis rõõmuga,
pani oma sinise mõõduga sisse,
silitas tiibadega kulmusid,
hammustas päid,
mu kallim mitmepealine Hüdra,
μπλε, sest Paradiis on sedasi
*
aga edasi on võllapuu,
see mida võitis võmp ja suu,
keisreid on see allutand,
võikamaidki mehi,
nähtud siuglevat nastjat,
pikutamas sooja päikese käes,
ei, mitte kõrbes, mitte kaktustel,
vaid sinu tähelepanus,
kui sa kribasid neid ridasid
*
sa oled uue maailma looja,
ära proovigi vältida,
nad teavad su hinda,
kuidas enne lõppu suudlus,
siis ringi viskad kinda,
sa oled keskealine,
meie oleme õnnelik rahvas,
iga, aeg, generatsioon,
meie oleme veatu roosiaed,
näe aednikuks on Demiurg
*
nad ei pidanud tuulele vastu,
külmetamata kunstnikud,
näljaste raibete kalapead,
nagu armastus mis jäeti hooleta,
koju toomata,
nendest sündis piccolino,
pärast tulgu või veeuputus
IV
UDUST ULMA
*
ta võttis käe, minu oma,
võis ka kellegi teise olla,
siis pühkis ta varrukaga,
pühkis põse,
ilu kui usu sündroom,
näe pedanti peletas
*
minu varnast oli leitud süda,
ta oli veatu hetk,
nagu iga hetk, eatu,
taevast tähti alla tooma,
romantilised kaalutlused,
ei vea välja, ei toida ära,
meie sunniks pole vahvus,
meid sunnib tulevik
*
seal ta sündiski,
kellegi teise käe all,
mudast ja pisarates ampluaa,
postament,
mõni vigur kujuke,
emasuse sümbol,
peenike piht,
rinnad nagu räni,
ilusamad kui miski muu,
ta oli nõrga mehe kuu,
seal detsembri taevas,
pärisvaevas
*
aga surma neab surnu,
ei keegi lippu suru tuule vastu,
mõni meist kadus pika ilu peale,
kõndis otse kataklüsmi suhu,
me oleme selle aja rahvas,
kus kandis kaduv lõikuspidu,
sirp ja vikat,
punase ohu tunne,
*
võibolla te mõtlete:
mis sellel armastusega pistmist,
ega polegi,
või siiski,
konnotatsioonilise igaviku tunne,
sel muud pole teha,
kui suigutada unne,
*
meie isade lapsed,
kahvlid põrandal,
külaliste hirm,
närtsivad kevad taimed,
otse Kreekast,
kust siis mujalt,
tulid koos naisega,
kes sünnitanud jumalaid,
*
ära vaata,
ta kisas,
kui langes müütilise varju hulka,
sellel aastal tuli Nosferatu välja,
hirmu seksikus,
selle tipp,
*
meie sinuga olime just loobumas kontrollist,
segadus mis põhjustatud, settinud,
settled with, mitte kunagi,
(kelleks te meid peate?)
meie oleme tuline torm,
hinged varjude aiast,
minevik, olevik, tulevik
5
(endine V)
KUHU KÜLL
KÕIK HULLUD JÄID
*
kevadesse,
selle valiku ette,
mis avas uksi,
nad seisid seal,
normaalsuse kiivrid peas,
nagu Tšernobõli kaevurid,
teadmine kui kauge kaja
*
aga peagi leiavad nad uued,
leiame meiegi,
kõik vanded saavad murtud,
kõik käsulauad,
*
ja peegel mille ees kord tantsis looja,
tantsisid sinagi,
puruneb mitmeks killuks,
ja need killud toovad õnne,
enne katavad nad olnu miljoniteks,
siis lehvib hall vihmakardin,
silitab ja hoiab,
kuni põlulill saab avatuks,
kristall südames,
rafineerimata,
nagu su suudlused,
nagu alguses,
kui meid polnudki,
oli vaid mina,
oli vaid sina
*
keegi ütles:
homme on uus päev