et eram calidus

seda otsustanud südame,

ta reetmata tuleviku tunne,

kui ütlen auh,

ta rebib augu linasesse lumme,

kus tegi ingleid,

käed nagu kojameestel,

siuh ja sauh,

ta on minu ‘sinise leegi eripära’,

kui võtnud oma vana naha maha,

see lummav-luksuslik mära,

ma annan kapjadega takka,

sõõrmeist purskumas õhku,

kohe algab tali 

ja sellemille viimne laul

*

võetud üksinduse mõõdupulka,

seitse tolli sammalhabet,

räägib taimedele võlujuttu,

kuni ilma - puhub ruttu,

olemise silma

oma võlurohtu,

siis alaku mis öeldud homme,

tal kirjumirju tulemise tunne,

see mis eile, saadud,

varavaskse minemisse,

ta pani armastuse sisse,

nupust, kuidas veel

*

ülejäänu on juba pikem jutt,

väike plõks, 

siis kantud ajatuse võluvalda,

ta kinkis surmale tiivad,

ja vajutas talda,

ta oli joonistatud naine,

veidi siit, veidi sealt,

kuid mitte ‘maine’

*

see ongi kangekauge,

mõrkjasmagus ohu aine,

kui ta vaatab minu mustavasse silma,

jummel tänatud,

teispoolsusesse, 

külma ilma

*

ja minul oli soe

Bene

langeva lehe kurblik ilu,

me polnud veel sooja saanud,

kuidas käekiri kannab end,

liigub veniva tindimaona…,

mööda üksildast valget,

et öelda sulle kaugest päiksest,

kui ta võtnud su naiseks,

ainsam suutäis kestmas,

kauge päike mis särab…,

hommikuni mil tulime ära,

sest sa ütlesid…, 

sa ütlesid sõnatult,

bene, 

igaveste lõppude tuline joom,

kõigi alguste isa…,

mina, 

Ulmad

Sa oled miskit muud,

see tulehoidja linnuteetiivul,

see udu kääpaseljakutel,

kui kõik kuumad ja külmad…,

vaimud oma liikmeid sirutavad,

kõik kalmistud saanud Paradiisiks,

näod liikumatud võõrastel kehadel,

sa oled tundmatu ilu, Planeet,

keset Ulmasid, 

kui su puudutus ravis helget,

kui tormid silitanud karmusega,

kui kõik karud ärganud talveunest,

meie just uinumas,

sest sa armastad sametit ja und,

su luksuslik keha,

kui tundeline vaimutempel,

milles tulehoidja Sentinel,

näe tulevadki juba väsinud,

need vaevatud, tulevad tule peale,

sa ainult vaatad, 

kui Päike pimeda mehe kosmoses,

kui elu pöördekohad,

kui ratas vankrita,

masin mis näinud imet,

sina oled ime,

sa tuled suure kuuga,

nüüd kõik on surmata.

Ἕλος

*

uskuda nähtud asju,

enneolematus…,

sinisilmset vaid kõnetab

naiivne labürindis tatsuja…,

talv kohe siin,

ta kolletab/koltub,

kanda hammustaja madu,

sünonüümi süles,

see lehtedele taak,

*

aga armastust sa valva hoolega,

seda enesest ja teisest…, khm,

hoolimist…,

ei eal ta küsi vastu andi,

kohkund silmi,

kontrolli,

*

kaminasse heitsin halu,

puna su silmis…, koidik

mu sees kui justkui koorund…,

üks pisike, üks väike…,

muna,

*

valgust nägev…,

teisest enam,

näotu hampelmann,

öeldes:

I had strings, but now I’m free

There are no strings on me

*

tuul kui lehma keel,

kõik valu viis silmapilguga,

kes vaadand musta…,

näinud valget,

nõnda vastupidigi,

sõi soola ainult silguga,

*

käega oli katsutav,

udu neemel,

soode süles,

paljad kehad järve pruunis,

minu väsind südant kuulis,

*

naine…,

kaua olnud teiste sõlmes,

puude naks, priks ja praks,

suudeld koori magusaid,

kui õhtu omaks saanu,

kõndiv…, 

jumalate manu,

ei heaks, ei halvaks panu,

*

on teel…,

noppind võõraid marju,

seal udus jumalate soos,

Langemise sügis

*

Kuigi Ὀπώρα on läbi,

ei pühi lapsed veel 

soku hirmu silmist,

*

φθινόπωρον näitab ajatust,

kui armujad esimest korda…,

panevad huuli kokku,

nagu oa kaunad vaagnal,

*

lehti pilduvad tormi lapsed,

puudeks vist nimetati,

õunad kaotamas elu,

hingedel on küünaldega mahti,

*

nad sunnivad surma vaikima,

see vaigistab ka loodut,

kõik maailm on vaikust täis,

*

õhtu visklemise lõpetand,

kurjus on läbi oja käind,

saanud selle kiviks,

nagu päevalõpu ehe,

*

targad pole siis tarmukad,

nad on vajalikud,

selleks puuduvad neil…,

*

lapsed ja pered, la mystique,

kui kusagil karjatab vares,

vaga linnuna piilumine,

kui tuleb uksest sisse,

*

otse südamesse,

külm nagu meeldib,

lahkuse etalon.

Ultima stella

Midagi on alustanud oma teed,

midagi on sündimas,

kui kagus lahvatanud viimsepäeva mõõk,

lahvatanud leekidesse,

külmvalge pärlmutterkeris,

soojade tundmuste viimne helk,

nad on sammunud koidikute manu,

vastu vihmakardinate halle loore,

nad on rändajad, 

põletatud raamatute söestunud lehed,

mustad numbrid haihtunud päevalõpupilve,

kui kadunute leidjad on puhkamata,

näinud tantsivate vaimude kavalkaade,

hulluse padrik ‘läbimatu’,

saanud läbituks,

nad on suure ilma tiivulised,

kõige kaose loovaim kingitus,

mõni autor teeb noogutuse,

nina voolamas vastu maad,

planeedi tagurpidi juured,

puhtuse (epsilon) ἒ ψῑλόν (epsilon),

nad on kaunimaid aardeid täis kaevandus,

Jeesus,- Maria karjatas,

ei teatud mis ütelda,

siis võeti solvujate võlukübar

ja kaoti ära, et teha ruumi teistele,

mis polnudki tark mõte,

ei ühtki tarka kildu,

kõik lapsed olid terveks saand,

nüüd peeti ainult usaldust veel vaos,

näe siingi leitud salamisi tunne,

et astud surma ühest, come alive,

otse teise unne,

see oli armastuse kreedo - 

võita kaugete asjade kaja,

egiptlane kui magas suu lahti,

õun potsatas suhu (maailma magusaim),

keelatud ja indulgentsne,

keedis paljutänatu, kui taevamanna,

see oli ülem armastus,

mis paistis silmade tähtsusest,

kõigi…, meelest pühitud,

kui uskumatuna näiv tõsiasi,

et rännu lõpp ja siht ei kattu,

ei sulgedesse õhtu mattu,

mil päid saab hoida pehmus,

nii nagu tarvis,

nagu film mis eal ei lõppe,

karmide meeste karmid mängud,

naised veel karmimad, see oligi õelus,

et ei tihand uskuda enesesse,

ning selle läbi õrnusesse,

sest õrnuse presumptsioon,

see pole kaduviku väljavaade,

ega ohtude vältimine, 

vaid kõigi ilude kokkulangevus,

puhtus läbi asjade olemuse,

tõelisus mis kannab tõde,

kannab nagu vaskratsanik,

mõne väljaku kaugemais nurgas,

suudlevate tudengite nina all,

päike nagu paks sääsk,

imemas aega endasse,

selline on tulevik, (siin ja praegu),

õhtul mil pole lapsi keda panna magama,

pole vanemaid keda lubada vanavanemateks,

nad kauge ja sureva Universumi ultima stella.

Selene

kui ma päevale vastu jooksen,

näen lehti tantsisklemas tuules,

karge õrnus avamas mu sisemisi õisi,

talveaed täis värvilisi roose,

võõrad kuid oma,

näeb välja nagu Audrey Hepburn,

see miski mille suunas,

see vaatamise rõõm, nägija,

kuidas tema must riietus,

tema peenike talje, nägu,

nagu inglite suudlus, kuma,

luksuse ja elegantsi kõrgeim au,

naiselik Ozymandias,

ma kallutatud pjedestaal,

sel kiri: vaadake mu loodut,

te Vägevad ja ahastage.

Deus pater omnibus

Me jumalat näinud kõiges - 

korda!: me nägime jumalat kõiges,

kui salajasi trubaduure,

katuse-andi, mis laulnud linnuna,

kalmistud mis saanud külma,

lina libisemas ohvrite (pered)

viltuseid keresid mööda,

kuni tuli Paradiis,

tuli valjult klotse seadmata,

laps ehitamas legodest maja,

(see on jumal), pani ema ja isa figuriinid,

pani kokku nagu hiirelõksu,

siis armastas järgmisi veidi teisiti,

juustu järgne valu, plõksti,

siis surm.

Ta külmad väikesed sõrmed,

nagu sügavate naljade kõlakamber,

udu rabas, vares ja tema laul,

kõndisime kõrvuti rahva poole,

kehadeta loodus, ingenium,

sipelgad nääklesid päikesesõõrus,

vaatasime mujale, natura,

neid polnud palju, vis,

kuid palju oli valu.

Tonte teadmata,

me leidsime ta üles:

ma kuulsin ühest mehest,

kes paistis välja kohmetu,

kuid nägi saja silmaga,

kel puudu süda, vereliine,

armastas iga ilmaga,

ta oli kõigi isa,

deus pater omnibus.

רִבְקָה

ma olen kaugelt tulnu,

kelle sõna on kellatorni tuul,

kelle usk on vedur jaamas,

ooteplatvormil kordnik…,

ema püksid jalas,

ma olen südasuve ootus,

et siis oodata talve taas,

kevadet ja sügist…,

*

ma olen kaugelt tulnu,

kui pika vaenu lõppev noot,

surnumere vihm…,

selle klõbin aknaruudul,

olen poeet Rhoecus…,

Samoselt (sõnade skulptor),

*

pane mündid tasku,

χαλκός, ἀργύριον, Χρυσός,

mündid enne kui emme näeb,

kui taevamanna sulab suus,

enne kui lossi uksed sulguvad,

tema magab seal lossis ju,

kelle palgeil sinu puna,

kui sündimas on jõhvikate jumal,

…, või jumalanna,

ma kõik tahan talle anda,

*

ta oli pudulojuste hommikusöögi udar,

vesine ja värske,

kui pehme lüpsiku käsi pumpas…,

üks laps sai veidi targemaks,

vesine ja värske,

*

mina kõndisin varjudepealseil,

nagu rooside unund pune,

põõsas ristikheina ulg,

sirelite üksindus,

kuu mis paistis selga,

piitsutatu õndsus,

nad naersid lapsi välja,

(keegi kes usaldanud hoolekandjat),

*

ta vihkas roose,

sest need naeratasid kaua,

*

kuid miski puudu pole puudu,

see lakkand lihtsalt olemast,

ta reisind aegu merel (Mare Aegaeum),

kui Acheroni lill,

mis õitsend igavesti,

ma kinkind selle paadimehele,

ta nimi: רִבְקָה,

me olime seotud,

*

see olemise tõik…,

et kõik on kaunis isemoodi,

sind vaadati hoolega,

kui mind sinu poole toodi,

ja ma ajasin selle elamise asja 

(su voodis)

täitsa ise loodi.

felicitas infinita creaturae

*

ja siin kui elamise karge sära,

keegi võtnud on loori ära,

keegi võtnud on suremise ära,

see viimase une viimane mära,

nad sõitlevad veel täna,

siis võtavad kompsud ja lähevad ära,

... nad on inimesed ... 

nende moodi,

*

kui ma jätkaks 'huvitaval kombel'?,

mis imesid korda on saatnud muy hombre,

kui tänavatel nägijat on pöörand usku…,

üks leheke sügistuules…, huules arm,

tal oli šarm, 

ta oli joonistatud mees,

*

kui orjusi kaotav lapse palg,

kui pruun oja…, 

selle jumal,

kauge päikese õrn…,

päevalõpukuma,

*

ma olin väikeste tõrude vana tamm,

aeglaselt kiikusid mu oksad,

lapsed naersid mu lehtedes,

noored armastasid mu suves,

vanad on maetud mu juurte vahele,

kusagil põimitakse pärga pulmaks,

ma olin kauge aja esimene laps,

*

kui nad olid sülelenud, 

lennanud oma mesipuu poole,

…, hoole ja armastusega kandnud,

seda miskit, 

seda ajatut nektarit,

neste mis voolanud jumalustest välja,

kõle vaikus aegade tulises surmas,

sünd jäänud päeva lõpu poole,

selle suve hõng mil aetud said adrad,

mil need pooleks murti,

millega peetud on hingi…,

olevuste vangipõlves,

*

aga armastus on valge nahk,

on sinitaevatõugu…, 

udune nagu oktoobri hommik,

kui su pale uinus pehmuse ilus,

sina kes sa pole jumalate nägu

…, hägu, mis kellegi soov on…,

kui haavunule vett…,

soola selle sees,

kristallpuhas tuul…,

limpsimas tulevikku,

mil sind hoian käest,

veel enne,

*

pühapäev on kohe

…, siin.