Liikuvatele *

Mõni päiksemahti salamisi vilja,

kiigutanud hõredaid päid sini-selge poole,

venitanud keha, venitanud Milja,

Kes iganes oled sina?

Kes jäänud kelle kätte, kelle hoolde?

Juba põletab Audrus mõne kivihalli,

muistne Hadrianus ehitanud valli,

mitte siia, mitte ida poole,

kus, kuhu jätnud hinge teise hinge hoolde!

Nüüd su lipp, 

mis kehadele virr-varr vintskust vahub,

keegi kolmandale tuhat vaimu palub,

et su number poleks liiga soodne,

kui su valik liialt moodne,

Nägid - nad taas on pannud silmi kinni,

valu petab valutaja ära,

sa ütled: Ära plära!

Ja nad viivadki plika ära, selle sama,

sinu sinisalataeva poole,

päiksemahti, jah me teame,

siis kui elul pole tarvis valvurit või vahti,

su tuli leegi juba niigi,

sa viljapää asemel viljapõld, 

mis tervenisti tuule kiigutada,

sa ise tuul mis hingest puhub,

kui koduteel rappumas on sinu elutõld,

kõik kaltsud peal, peidet surirahva pilu,

sul oli kantslis vilu,

ei jumalat, ei šarmi,

nad nägid su põgenemist, andsid alarmi

ja tulistasid kuulipritsist maha,

kuid paha, paha, elu eludele annab

uue raha, nad niitsid su põllu liiga hilja maha,

sa juba väänand küllusele taha

ja teinud end isandaks ja isandale suuri silmi,

kui lubas päikest ja selle talve valgeid ilmi.

- selles elus …

Saarepiiga ja Kalevipoeg

Ta hüüti “Nom de Dieu”,

püssipauku: piu-pau, piu-pau,

siis vale-nägudele veel maski saada ette,

me laski seda mürki otse vette,

kus seitse puuda Nipernaati kannu,

ei ühtki piigat tanu alla sannu,

ei tahtnudki!

*

Või õigem oleks öelda, õiglasemgi,

et kohtutund on tulnu,

kuid pole kohtunikke,

neil salkus juuksed ehtimas on 

baldahhiinis sarku, kui Põhjakonn

on teinu ülemise alumiseks ja

alumise ülemiseks ka,

kui kaosel varjamatu niiti,

kui katuselt varisenud eterniitki,

ma pooldan esmakordselt oma-riiki

ja kokkumänguks kiidan oma-liiki,

siis terit piiki, otsas lihakänts,

üks või kaks, ma lõigand tükke täitsa isse,

pistnud marinaadi sisse,

nüüd laulan lõkke ääres: Kumbaya, My Lord!

olen ameeriklastega ühte,

nad teavad muserdustest kahte ühte,

ei salamisi ühti, mu pesukausi vesi,

kui Nibelung mu laulu puhtaks pesi,

sel Nibelungil naise foon, 

ilus tume toon,

ma lähen kodu toon 

ja hiljem surmast loon

üht vilepillimängu,

mis tava-inimesed jätab kängu,

neil lõksutunne niigi rinnus,

seal kus südamele tehtud koda,

aga mida pole, süda - seda, toda,

*

palun rahu, seda öeldud on ammu,

Saarlaselgi suu on matsund,

kui ta kõhus viikingite last on katsund

ja kojutulekuks ei jätkund mahti,

ei küünlast ville, ei kuumust, tahti,

nüüd sureb elu-ringis miljoneid

väikesi surmi, kui leida ei saa, ei taha,

seda oma durma, paar veel lisaks, 

väiksematki surma, 

Moosesele anti dharma,

ta purustanud käsulauad, 

tema purustas peegli!

*

Siis oma andekusele visalt leili,

viska, viska, mul düünidele heitu selga,

ei, ma teisi enam ära pelga,

kui tarvis nüpeldada saunas selga,

ehk saunatagi,

ma viska maha soojadressi, ei,

ma raha välja pressi, 

sel õunaga on sama mekki,

kui kodus külm ja kisub tekki,

ei klikki-klakki, vaid küüntelt lakub

küünelakki,

teostamatu, ta mulle uitlevalt siis kostis,

ta ripub nüüd mu telefonipostis,

kaela ümber hinnangute tulirüü,

lapsepõlve sall, terav lambavillast,

nad peksnud küllalt villast,

nüüd mahla teeme viljast: Мерная

*

Armsamatele soovitakse sooja pai

ja ju siis sai, 

kui saiaahjust välja võeti soe sai

ja asetati tahenema,

niiske rätt pääle, piigalgi laup see vesind,

mul suusoojaks üks suudlus kesind

ja värske või, maitserohelisega,

kus siis muidu sai, 

peab ju lausa, 

Saarepiiga mõtles peale vägistamist,

et ahh, kärab kah, 

mõni tola ei oska keeltki

ja Kalevipoeg leidis oma mõõga.

Merovingide majuskel

Ma ingleid, kui kael on kange, ei usu,

kuid pühapäev, kui naisuke mul tikke rusub,

juustest sasi pusub,

näen peegeldusis naha alla verevahust läbi,

seda inimeseks olemise häbi,

kus tiivad olid, nukid talla, 

ma puudutusi lasin näppeist valla,

kui päike siratseva kodukolde leegi

lasi meile aknaruudust otse peeglei,

tead inglil pole ühte sugu, pole mitutki,

ta meie puute koha ütleb laenguta

sel kinkind valgustki,

et siis kui teiste segaste, teiste segaduste

tallavalus, kukenokk vaid puudu,

puudub süüdistuseks alus,

kes aususele kaasat palus,

et saaks hakkama ses elu-valus,

kui surma vahel hingitsusi talus - 

see seal ongi ingel,

kui meie vahel puudu eralduse

salasalaloori,

kui ükspuha, kui vana,

on olemise püha ja igavesti noori,

meie, mitte mina-sina,

sel tolmab taeva vägi, kristall kuul,

ehk lühtergi, kui vanaisa Luthergi,

kes smaragdi tundis lõhnastki,

ta väitis, et on leiutanud ajaratta,

see masinatest võimsamgi,

sest mõne hetkegi, kullast kallima,

ta toonud mälestusis tagasi,

ei mitte mungarüüsi vagasid,

Samose kirillitsas, vaid ses sümbolite

kurejalakirjas, mida luges mulle ette Mirjam,

kui panin pea tema sülle 

ja vajusin ingliks olemise unne.

El Gato

meil loomaga on sama mahti,

ei piisuke mind jalust raba, 

ma rebi suurematki tükikest, 

põllud mu kiratseva üksinduse ulgu

kõik on täis, 

kus nägin kannatajat, 

uudishimu abiga nii kütkes käis, 

kes küllussarve kevadises hoormis-mängus,

salamisi võidu käis,

mul tung kui südamega

külg-külje kõrval näis,

me inimlooma tõugu, kuid inim-

looma arvamuste karikat ei kulda, 

kui asjaajamiste nõus, me istutame

muresid kui mulda, 

ja kasvatanud elupuule üks või kaks, 

selles taktis, oksa, 

kõik arvamised leidnud rahu ses

puudutus, kui sõbraliku tundevilja

saab üksüheseltki peksta,

*

pole tarvis näha peeglist inimlõusta,

sel nimetusis kole kõla, 

kuid lõust on loomariigis kulla vääri, 

ja see karvane, kes kurinaha, saadanagi 

moodi tola, 

on kustutanud ammuilma inimeseks

olemise võla, 

*

nüüd pajatand on lapinahkne võrd-

väärastunud olukord,

kui ilus tegelikult on

loomastuda inimriigis, 

sest sina seal, kel jalad kääri, 

on püksid kohati liiga viigis, 

näeme tere-tulemast taga

varsti üksteise sini-kassisilmi

selles inimloomaliigis. 

Tere talv (interstellar)

ma olen loonud sind uue maailma jaoks,

olen kutsunud sind looma, 

sa tulid tule ja vereta, 

neid ruume mei peatund, 

kus sandikopikate varu, 

sel halvaendelise lõhna, õhka, 

kui pudel siniverelikku paiskand kotist, 

"miks?"

see tähendab kotisuud mis avamata,

sel pole sisu, 

see pole ava,

*

sel komeedina on kosmilisi püüdlust, 

ussiauk ja tähepuru, 

mul pulber hommikuti on silmas,

mul lumist tallamõõtu võtt, 

kui kuna-kuugi paistnud mulle silma,

ta paista veidi teisiti, 

tal eredat on mehhanismi, 

*

kulli ma tunnen

ja lõvi tunnen ka, 

ei tunne ma arlekiini, 

ei klounist asja saa, 

tal super-suva on eetikast

ja moraali

ei kõrvuta ta teadma-mehest

lugejaks, kes koraali

pidas elust toibujaks, 

*

nad vaatavad

ja näevad mind, 

sel sinuga on sama mahti,

küünal aknalaual:

"ära tee, see hingi toob ligi!"

mis juramisi jauratud on...

sa ise osake, mis kandnud osakesi,

ära eralda nüüd, 

see nüüd on siin, 

ta täitsa eralduseta

*

ja etendamas kunste,

varjuteater, polüfoonis, 

stigmadeta ühisvälja, 

nagu proovis

ise meelde tuletada, 

*

kuid teadjate teadmine

paneb unustama, 

*

kas mäletad mind?