kuidas su juuksed libisevad üle mu näo
kui sa ei märka ja ma ajan tärkava türsosega
kõik portselani põrandale kildudeks, ainult,
et mõista sind veelgi vähem,
sealtmaalt edasi olid kõrbenud kontsud
röstitud saiadel ja nende kirbe meelevaldsus
ajendas mind sinu suunas vaatama,
unustades välised mõjutused ja massihüsteeriad,
et siis võiksid sa lausuda poolhäbelikkust väljendavaid sõnu,
mida mina kuulsin läbi esteetilisuse vati,
vaistlikusest lahjenenud erootiline tundmus,
kõrgenenud vererõhk ja adrenaliini pumpavad näärmed,
sinu susinad ja oiged ja veatu kontrast elamise ja suremise vahel,
kui seegi, vaid tahaplaanile jäetud roheline tee oma
isetekkelise ja mõneti kujuteldava floora ja faunaga,
faunani veel aega, üle tänava jalutavad piimakärsad
kooli veerima mu värsse,
kuidas osad oskavad öelda neid varjatud sõnu,
kuidas sina ütled neid ilma ütlemiseta
ja egiptuse visiir su pea kohal kõneles
minu Saladinlikust vallutusest,
lõpetades sinu Fatimiidide kalifaati,
edasi tuli see kaua välditud rahuldus,
üle keskmise, üle idealismi ja orgastilise üksolemise,
edasi, aina edasi, sinu niiske haavatavuse laengusse,
kräuhhh, krabas vallandumine meid mõlemat puusadest,
krampides lahjendasime vaikust oma sosinatega,
edasi tead sa isegi.
No comments:
Post a Comment