Wednesday, February 10, 2021

Guggenheimi traktaadile

Meie mõistmine polnud pooltki nii vastunäidistatud 
üldisele arvamusele, kui seda paista lasti,
ennekõike mitte meie eeldusest selle teadlikkuse 
kohale aitamises või selle sama teadlikkuse 
kohandamises vastavatele kõrvadele, meeltele üldiselt
ja üldisest, 

me polnud siin selleks et vaadata abitult pealt
kui kogu asjaajamise julmuses vääriti koheldud
ja imelised inimesetaolised olendid endid
olemise võltsstruktuuridesse heitsid, ei, kohe kindlasti mitte,
meie töö, see allumatu leemurlik sihikindlus
vanade arhailiste teadjate kombel,
oli naituda ennekõike enese ja selleläbi tegelikkusega,
mitte selle massihüpnoosiga, psühhoosiga, mis inertsist
kõige vaoshoitumaid enda maski taha peitis, 
vaid üksolemise kergusega, mis tõotas
neid paremaid jahimaid mitte ainult kadunutele
vaid ka juba leitutele,

kui jumalad, siis ülesöödetud ja almusest räsitud,
kui kuningad siis väsinud ja tandritel jalus,
kui alamad siis kõrgemal kui keegi muu,
meie teadsime ja teadsid nemadki,
et kaua kestnud kallike, see vaga vaev ja pahatahtlikkus
teadmatuse eestkostel, on saamas oma enneaegse lõpu
ja siis ei ehitata maailma mitte vanast kivist
vaid tuulest ja takistusteta võluväest,
sellest samast millest on rääkinud aegade filosoofid,
räägin minagi, rääkis Guggenheim,
enne kui mulla ja õhu vahele talletus,
enne kui kompassilik truudusetus tema 
eksiarvamustest ideede külgrööpa leiutas,

mõni võib veel arvata, et minevikust peaksime
me leidma lahendusi, justkui haldaksime me ainult probleeme,
mõni, et mõtlemisega saame me alati võitu,
ise pidevas igavikus, truu mitte loomusele, mis loomingut
kingiks vaid nähtamatule sunnile, mis keerutab ja keerutab,
kuni lõksu tunne muutub elamise väljenduseks,
aruta olendeile antakse enne armu,
siis leitakse vägiste orjastamiseks tsüklid,

siin seisab alasti ja hirmul inimene,
meie käsul, kohtunike jäiga pilgu ees,
karistatud oma vormituse ja selle nautimise eest,
seda nad ütleksid, ütlesid, aga teatud vaimus
on alati see vabadus ja see vabadus küsib
sinu vaprust, vaprust seista enese eest
ja siis tuleb maailm sinuga kaasa,

kui kogu lootusetute silmad, need igavikulised,
on murdnud teadmiste horisondilt
ja tõusnud meeletuse meelelisse valda,

seal teiste seas, näete te Mind
ja Meie kuningriiki – piiritut ja vaba.


No comments:

Post a Comment