Kuldne keha või kuidas kirjeldada naist

Nad on pühendanud oma viimasedki,

et rohi ei kasvaks ja kivi ei asetataks kivide peale,

loodute emand kõrgub üleeilsete päranduseks

kui laps mängib oma tulevikule täringuid,

ema ja isa sõdivad võõrastel tandritel,

uskumuste koduigatsus lahvatanud tõeste palgeil,

kuivaks jäänud suudes ja nälgijate pilkudes

see ammu unund tühjus, mis veel kummitab,

uhhuu, uhhuu, uhhuu, kuhu on jäänud kuu pimedam pool,

keda embaks võluväega soe ja valge kogu,

kroon langenud peale lähemale, varsti kantav,

kuninglik ja kuldne kindlameelsus,

vaata kuidas liiguvad rabarberi lopsakad lehed 

kui pisikese naise käsi neid kisselliks valmistab,

nende käte vahel on puhanud pühaku ja sadisti süda,

novembris tuul ja aspergeri sündroom, ehavaikuse

valmidus kaasaks tulla ja lahti harutatud paelad

mida enam ei vaevutud kinni siduma,

see oli nende elajate linn, mitte ühegi rahvuse elajad,

koostööaltid ja igapäevase maagia realiseerijad,

viimati oli missioonitundest ajendatu küsinud

omale elu-lisa, et sellega minna oma timukale kosja,

meeste asi pidavat olema, kui küsiti,

nüüd naeratab ta ainult piltidel,

pühapäevad magab maha ja kui otsitakse hingi,

vaatab see haigutav vaalasuugi temast mööda,

peale sellist elu ei valva isegi ülemakstud inglid neid,

kuid siiski, tulevad pärlipüüdjad kord koju,

unustus unustatud ja staatusesse taasarvatud,

kas kuulsite ülestõusu,

lõppeva maailma susinat,

laste ristisõda,

siit nad tulevad,

hoidke alt.