silmis valelik ausus, seesamune millega meid
kasvatatud oli, aga nad olid võõrad meile,
nende maskide taga olid iidsed kiibistikud,
õrritavad aimdused ja piinarikas mälestus
naha all toimunud põlengust,
hektilise hingamise taustal,
sest peamine bioloogiline liikumisjõud
oli talletunud ja ootas tärkamiseks armastaja väge,
valgust mitte siitpoolt reaalsust vaid koomiliste
ja andunute plejaadilt ning nende teadmistelt,
et siis kui kord avatakse uks ja kuldse sõõri
keelud on saanud kutseteks meile vapratele,
võivad need kes maha jäänud korjata oma
vangikongi trellid ja panna nad vana koha peale tagasi,
nagu Stockholmis, nagu kunagi, mitte teisiti,
Grava, kelle nimes polnud valmidust seisakuks,
keeldus uskumast perekonna müüti, pühkis
kasvatuse pipra oma silmilt ja pesi näo
värske ja karge veega, kristalsed piisad tervendamas
puudujääke ja väärkujutlust tõelisest hoolimisest,
õhtusöögi lauas oma kallimaga, suitsutatud pardiliha
ja spinati roheluse mõrkjasmagusates aroomides,
lõikas ta sidrunit musta tee sisse, iga langemine
kastmas lauda paari magusa tilgaga, üksikute atmosfäär,
ja seal ta murdis pooleks teeseldud vahemaa
enese ja teistega, sest kui nüüd olla lubamise
iteratsioon, kes teab kui suure taaga viskab maailma hing
ja kui suure võidu võidab ärkaja süda, tuksuva ahju ees,
sõrmedel orgastilised reaktsioonid, hommikuks
uus tasand, ruumi paindlikkuses, teisiti lauluga,
võidust rikastunud osake temast kandus kallima hingeõhuga
ja rütm mis pidavat olema kellegi teise tarvis,
viskas oma ideeliku ürbi seljast ja sünnitas end
täiesti teise olendina, skism oligi saanud otsa,
siin me siis oleme.
No comments:
Post a Comment