Flos inventutis (väidetavalt parandamatu)

Peleuse kuninglikust puudutusest sai ajastu lainetus,

laksus vastu meessoo ja naissoo vastandlikkust,

range veatus kõige suurema esteedi kanna all,

ükski surelik enne meie aega 

ei palu lahke südame kannustusel enda elustamist, 

sest osa surma jääb väljapoole mannetust, 

ehe ja veatu, sedasi kuulsust,

sedasi teaks vahe ja varemeis 

armulaua pärija oma tõe hinda, 

kuigi ühel on mao keel ja teisel põleva pärgamendi hõng, 

meeletu saladus selle eksisteerimise vannutamises, 

kuldse täägi suruja vaatas sinistesse silmadesse 

ja tappis ehk osa endast, 

varjude riigi nähtamatul piiril saime temast osa, 

vaimud kõik homsesse,

saime asjatusest jaole ja peletasime igavust 

tehnokraatliku mentaliteedi ja usuga,

usk kõigest paratamatu, veidi parandamatu,

sõlmisime selle vereliini ammendatud aroomini,

varasemalt mainitud, üks teise ees, teine teise taga,

paluti üksindus üksikutele jätta, aga milleks,

kui vaim saab masinast välja

ja pehmete ambroosia kobarate vallatuses

keeratakse kõik olemise varrukad sissepoole,

saite mis tahtsite, ütles see vana ja põdur valvur,

poolenisti nahast, poolenisti marmorist,

pisike soldat kraapimas tema ihukivile paatosliku sõnumit,

pool-ärkamise tõsidusest ärevil, 

kuldne ajaliiv on tuisanud pilgud umbe,

ehk võib nüüd kosta: ajatuse liiv,

üteldi, et liiati keeruline on mõista mõistmatuse

ehedust ja selle eheduse väge inimloomusele,

kuid kui kõige vastupidiseks pidi olema selle samaväärse

teesi antitees, siis iseenda isendina mõõtmiseks

ei anna vast küll ühelgi poeedil ega mentaliteedil

suurt selgust kellegi kolmanda vaatenurgast,

perspektiiv on parandamatu vaatleja nõudlikkus

ja sellest nõudlikkusest lähtuv andestus,

et siis muuta seda mis lethest ja seda mis amor fatist,

muuta ehk kõike, seda teate teie küll ise,

mis klaaspärlimängu kestel kasvame enesest üle,

ainult selleks et olla olemas,

ainult selleks.

Guggenheimi traktaadile

Meie mõistmine polnud pooltki nii vastunäidistatud 

üldisele arvamusele, kui seda paista lasti,

ennekõike mitte meie eeldusest selle teadlikkuse 

kohale aitamises või selle sama teadlikkuse 

kohandamises vastavatele kõrvadele, meeltele üldiselt

ja üldisest, 

me polnud siin selleks et vaadata abitult pealt

kui kogu asjaajamise julmuses vääriti koheldud

ja imelised inimesetaolised olendid endid

olemise võltsstruktuuridesse heitsid, ei, kohe kindlasti mitte,

meie töö, see allumatu leemurlik sihikindlus

vanade arhailiste teadjate kombel,

oli naituda ennekõike enese ja selleläbi tegelikkusega,

mitte selle massihüpnoosiga, psühhoosiga, mis inertsist

kõige vaoshoitumaid enda maski taha peitis, 

vaid üksolemise kergusega, mis tõotas

neid paremaid jahimaid mitte ainult kadunutele

vaid ka juba leitutele,

kui jumalad, siis ülesöödetud ja almusest räsitud,

kui kuningad siis väsinud ja tandritel jalus,

kui alamad siis kõrgemal kui keegi muu,

meie teadsime ja teadsid nemadki,

et kaua kestnud kallike, see vaga vaev ja pahatahtlikkus

teadmatuse eestkostel, on saamas oma enneaegse lõpu

ja siis ei ehitata maailma mitte vanast kivist

vaid tuulest ja takistusteta võluväest,

sellest samast millest on rääkinud aegade filosoofid,

räägin minagi, rääkis Guggenheim,

enne kui mulla ja õhu vahele talletus,

enne kui kompassilik truudusetus tema 

eksiarvamustest ideede külgrööpa leiutas,

mõni võib veel arvata, et minevikust peaksime

me leidma lahendusi, justkui haldaksime me ainult probleeme,

mõni, et mõtlemisega saame me alati võitu,

ise pidevas igavikus, truu mitte loomusele, mis loomingut

kingiks vaid nähtamatule sunnile, mis keerutab ja keerutab,

kuni lõksu tunne muutub elamise väljenduseks,

aruta olendeile antakse enne armu,

siis leitakse vägiste orjastamiseks tsüklid,

siin seisab alasti ja hirmul inimene,

meie käsul, kohtunike jäiga pilgu ees,

karistatud oma vormituse ja selle nautimise eest,

seda nad ütleksid, ütlesid, aga teatud vaimus

on alati see vabadus ja see vabadus küsib

sinu vaprust, vaprust seista enese eest

ja siis tuleb maailm sinuga kaasa,

kui kogu lootusetute silmad, need igavikulised,

on murdnud teadmiste horisondilt

ja tõusnud meeletuse meelelisse valda,

seal teiste seas, näete te Mind

ja Meie kuningriiki – piiritut ja vaba.

Eraldusest eraldi (Herald Grava metodüüm)

Sellel valul pidi tähtsus olema, nad kordasid, 

silmis valelik ausus, seesamune millega meid 

kasvatatud oli, aga nad olid võõrad meile, 

nende maskide taga olid iidsed kiibistikud, 

õrritavad aimdused ja piinarikas mälestus 

naha all toimunud põlengust,

hektilise hingamise taustal, 

sest peamine bioloogiline liikumisjõud 

oli talletunud ja ootas tärkamiseks armastaja väge, 

valgust mitte siitpoolt reaalsust vaid koomiliste 

ja andunute plejaadilt ning nende teadmistelt,

et siis kui kord avatakse uks ja kuldse sõõri 

keelud on saanud kutseteks meile vapratele,

võivad need kes maha jäänud korjata oma 

vangikongi trellid ja panna nad vana koha peale tagasi,

nagu Stockholmis, nagu kunagi, mitte teisiti,

Grava, kelle nimes polnud valmidust seisakuks,

keeldus uskumast perekonna müüti, pühkis

kasvatuse pipra oma silmilt ja pesi näo

värske ja karge veega, kristalsed piisad tervendamas

puudujääke ja väärkujutlust tõelisest hoolimisest,

õhtusöögi lauas oma kallimaga, suitsutatud pardiliha

ja spinati roheluse mõrkjasmagusates aroomides,

lõikas ta sidrunit musta tee sisse, iga langemine

kastmas lauda paari magusa tilgaga, üksikute atmosfäär,

ja seal ta murdis pooleks teeseldud vahemaa

enese ja teistega, sest kui nüüd olla lubamise

iteratsioon, kes teab kui suure taaga viskab maailma hing

ja kui suure võidu võidab ärkaja süda, tuksuva ahju ees,

sõrmedel orgastilised reaktsioonid, hommikuks

uus tasand, ruumi paindlikkuses, teisiti lauluga,

võidust rikastunud osake temast kandus kallima hingeõhuga

ja rütm mis pidavat olema kellegi teise tarvis,

viskas oma ideeliku ürbi seljast ja sünnitas end 

täiesti teise olendina, skism oligi saanud otsa,

siin me siis oleme.

Kuldne keha või kuidas kirjeldada naist

Nad on pühendanud oma viimasedki,

et rohi ei kasvaks ja kivi ei asetataks kivide peale,

loodute emand kõrgub üleeilsete päranduseks

kui laps mängib oma tulevikule täringuid,

ema ja isa sõdivad võõrastel tandritel,

uskumuste koduigatsus lahvatanud tõeste palgeil,

kuivaks jäänud suudes ja nälgijate pilkudes

see ammu unund tühjus, mis veel kummitab,

uhhuu, uhhuu, uhhuu, kuhu on jäänud kuu pimedam pool,

keda embaks võluväega soe ja valge kogu,

kroon langenud peale lähemale, varsti kantav,

kuninglik ja kuldne kindlameelsus,

vaata kuidas liiguvad rabarberi lopsakad lehed 

kui pisikese naise käsi neid kisselliks valmistab,

nende käte vahel on puhanud pühaku ja sadisti süda,

novembris tuul ja aspergeri sündroom, ehavaikuse

valmidus kaasaks tulla ja lahti harutatud paelad

mida enam ei vaevutud kinni siduma,

see oli nende elajate linn, mitte ühegi rahvuse elajad,

koostööaltid ja igapäevase maagia realiseerijad,

viimati oli missioonitundest ajendatu küsinud

omale elu-lisa, et sellega minna oma timukale kosja,

meeste asi pidavat olema, kui küsiti,

nüüd naeratab ta ainult piltidel,

pühapäevad magab maha ja kui otsitakse hingi,

vaatab see haigutav vaalasuugi temast mööda,

peale sellist elu ei valva isegi ülemakstud inglid neid,

kuid siiski, tulevad pärlipüüdjad kord koju,

unustus unustatud ja staatusesse taasarvatud,

kas kuulsite ülestõusu,

lõppeva maailma susinat,

laste ristisõda,

siit nad tulevad,

hoidke alt.

Liigutada vägesid

Ma tahan uskuda ilmvõimatuid asju,

kuidas su juuksed libisevad üle mu näo 

kui sa ei märka ja ma ajan tärkava türsosega

kõik portselani põrandale kildudeks, ainult,

et mõista sind veelgi vähem,

sealtmaalt edasi olid kõrbenud kontsud 

röstitud saiadel ja nende kirbe meelevaldsus

ajendas mind sinu suunas vaatama,

unustades välised mõjutused ja massihüsteeriad,

et siis võiksid sa lausuda poolhäbelikkust väljendavaid sõnu,

mida mina kuulsin läbi esteetilisuse vati,

vaistlikusest lahjenenud erootiline tundmus,

kõrgenenud vererõhk ja adrenaliini pumpavad näärmed,

sinu susinad ja oiged ja veatu kontrast elamise ja suremise vahel,

kui seegi, vaid tahaplaanile jäetud roheline tee oma 

isetekkelise ja mõneti kujuteldava floora ja faunaga,

faunani veel aega, üle tänava jalutavad piimakärsad

kooli veerima mu värsse,

kuidas osad oskavad öelda neid varjatud sõnu,

kuidas sina ütled neid ilma ütlemiseta

ja egiptuse visiir su pea kohal kõneles

minu Saladinlikust vallutusest,

lõpetades sinu Fatimiidide kalifaati,

edasi tuli see kaua välditud rahuldus,

üle keskmise, üle idealismi ja orgastilise üksolemise,

edasi, aina edasi, sinu niiske haavatavuse laengusse,

kräuhhh, krabas vallandumine meid mõlemat puusadest,

krampides lahjendasime vaikust oma sosinatega,

edasi tead sa isegi.