tiktok

Nad köhisid kaasa, haigutasid kaasa, jooksid kaasa,

mida oleksime pidanud tegema, kui individuaalsus

poleks olnudki nii individuaalne, maailma silmad 

nutsid meile märkide keeles ja laulude algoritmid

nõidusid vaikust, nõudsid vaikust, 

kahvel, lusikas, nuga, kõik kukkusid ühel ja samal ajal,

taro poodu ei paistnudki nii nukker, viskas sõrme

ja puistas päikest oma säravvalge naeratusega,

ja ma jätsin hambaharja koju, mis ta küll minust arvab,

astun tuppa ja tunnen vagiinaküünalde lembuses

ihaleva naise esimest erutuselainet, teine tuleb homme,

nõuan endalt varasemat lahendust, esitatud,

kunagi jätkati järglastega midagi suurt, mõni idee,

kunst, lootus, tervis, nüüd vaatan neid idanemata lahkumas

suures plekist konteineris, 

taevas mustmiljon tähti, kõik vaatamas vastu

ja me ei suuda enda talla all olevat kuidagi näha,

eks kõige varjatumad asjad on alati nina all,

vaimu virgutava tee kõrvale sobiski mõni

semi-meta-tekstike.

Järgmise päeva saared

See kelle nime pole võimalik hääldada,

kelle hullumeelsusel pole tähendust 

saab vabaks ainult enesest, et piiritleda

end järgmise salapäraga: võilill õitsemas

pika ja vesise suve lõpus, aed mille valge 

värv koorub, eemal vinisev mullikas,

sõrmed tilkumas tänulikkusest,

midagi enamat on tulemas, on olemas, on olnud

ja vetikate ning adru keskel kõdunev laip

ei ehmata kedagi enam oma haisuga, romantiline

tunnustus saada uueks, vesi veest ja tuli tulest,

Kõpus nähti tempel-majakaid kõndimas –

muistsed hiiud oma panoraam vaatega,

kükloopne silm vaatamas läbi igapäeva udu,

sedasi, ainult sedasi, kindlasti veidi teisiti,

ei kuidagi, ainult lubamise ruumi rõõmsas vaikuses:

"Sa oled järsku nii kurva näoga." (haavatavus)

kõige esimene vägine, puruneva mäe pulbrist

vooliti sinu sisemine ilu, voolava magma

kuumus täidab su sooned, rohi katab su lauba,

silmade asemel kohvioad, aroom heljumas 

Karlova talves, plätudega oli külm osta sulle sõltuvust,

uue aja hommikul särisesid pannil ainsad tõelised

mõistmised, kui kipitavate silmade kiuste tervitati 

päeva ja teineteist kõige kaunimate liigutustega,

liigutused liigutustest, ilma ruumist liikumata,

lahkuse palav meeletus kõige, kõige, kõigemas

ja vaata me olimegi üks.

Kärbeste paraad

Ühe pilgu andumus on võrdväärne kõige sündsusetuma (kui nii oleks päris)

puudutusega kuid millest lähtuvalt ei pea ükski hingav

ja naeratav peletis end varjama (olla uhkusega kole)

ja koledast saigi kaunis

 

teate ma pean tunnistama et pärast väsimuse tormi

olen ma jõudnud tema silma

ja siin on päriselt pagana rahulik

 

draama kärbsed pinisevad kahenäoliste maskidega ringi

ja otsivad reageerijaid

 

kivil istus väike kurb

mõtles miks ta nõnda on

koivad välja sirutas

üksi oli ilusam

 

ja siis tuli nähtamatu laine ja kandis endaga kõik need 

kes lasid end kanda

 

kes kurat kutsus?

 

aga siin me oleme

ja ega seegi just kõige halvem pole

 

nipsti* ja saigi valgus

(NüüD)

Meie, kes me ei pidanud vastu kõrbetuultele, mis olid otsustanud

puhuma hakata just nagu mõnituseks, näkku sülitamiseks,

et meie isad ja isade isad, emad ja emade emad polnud 

kordagi tähtsaks pidanud seda mis tähtis oli, vaid traditsioonide

karvaste ämblikujalgade hirmus söödeti juba sündides

kõigile sisse võltsväärtusi ja mõistmisi, mille lõksudes

jagus mett ka kõige näljasemale hirmunule, hundile,

kontroll ja pidev vastuhakk, lootus ja mõistmatuse hall pea,

pidevas polaarsuses toituvad nähtamatud maod, kerinud

end valguse viimastele tornidele, väädid ootamas kuldseks

kasvamist, et enne seda mille nimetamiseks tuleb mõistusest 

vabaneda võiks kosta väljavalitute koor, kui nüüd vaid

jaguks neid kalleid ja kauneid, neist müstilisi ja unustatuid,

eheduse vaatlust on alati peetud väljakannatamatuks,

kuid siiski pidi põrmuks saamise hoidumiseks leidma

verbaalseid vormeleid, et tähistaeva kajad ei paeluks

oma suurusega vaid meenutaks meie endi suurust,

et ühe mehe armee pole kunagi varem tähendust loonud

kellegi teise arvelt ja sealt nad kukkusid – võimalikkuste inglid,

 

sündmused, mille metamudelid on olemise variatsioonid

ja nende variatsioonide peegeldused, sest miks ka mitte,

kui kõik on võimalik ja ma oskasin näha vaid raskust,

kuid kui sõnad on vaid piirid ja mõistmine lasub kõige

tagumiste looride taga, siis on teadmine kiirem kui mõtlemine,

 

teada küll, kui lihtne on luua raskust, aga veel on teada,

et lihtsam on luua kergust. (NüüD)

Adonist leides (leiutades)

Sealt nad tulid, seljas kõige värskemast nahast kihid, 

õhtu purpur-päike pildumas pisikesi

niitjaid helke vaatlejate silmadesse, enne kui

pahad mõtted ja tunded vallutasid lapsikuid meeli,

enne kui liigne täiskasvanulikkus rikkus seksuaalsust,

sensuaalsust, purpur-päike, purpur-päike,

salatist olid puudu tomatid, ainult need pagana tomatid

ja ta ei pannud seda tähele, kõik vaatlused olid

läinud luhta, kõike seda enne vastvalminud õndsuse 

süvendumist kaaslase näilisse maailmatunnetusse,

mõnus, võrratu, pedantsusest väljas kaootiline 

eksisteerimine, hahahahahahahaha,

"Ma jumaldan neid jaburaid inimesi, 

keda hirm suudab rivist välja lüüa" mõeldes siinkohal

kõiki inimesi, endal pea ümber seotud lips

ja silmaalused varjutatud, päike limpsis veel

viimast korda tema lauge ja jättis hüvasti

selle planeedi osaga millele nüüd pimedus ja pimedad

mõtted oma lämmatava käpa pani, 

purpur-päike, purpur-päike,

aga hommikuks olid kadunud kõik kahtlused ja võõrad tõed,

soe keha tema naha vastas andis tunnistust hilja valminud

tundeõunast ja ehmatus äkk-läheduse ees avas tema silmi

kohvist väledamalt, sadas vihma, ladistas ja kraapis katust,

kodutee oli saanud oma lõpu, embus ja shreki-suudlus,

purpur-päike, purpur-päike,

usaldamatus oli asendunud usaldusega enese ees,

kui alasti Aphrodite oma väsinud ülasele suud andis

ja libistas siidist hommikulina üle oma kumeruste,

täidlased huuled vormunud üheks lauseks,

mille kuulmisest hoiduks vaid tõrjutu, 

õhtud saabusid liiga vara ja hommikuteni ei vedanud

hinge lohisev lugu kohe kuidagi välja, Morpheus

laulatas ja laulis unele kõik individuaalsed ja duaalsed 

müüdid ja arhetüübid, kordamööda pead kätele

ja käed peadele, kaela tuksed viitamas ärganute elujanule,

naha all voolamas müstilise andumuse tulipunane leek,

aroomide vallatuses sõid pilgud inimese koos naha ja luudega

kuni alles jäi vaid õhus värelev aimdus piiritust olemisest,

purpur-päike, purpur-päike,

purpur-päike,

purpur-päike.

Charlotte's Haze

Paratamatu tõsiasi, et kui see võlur, keda tavalised inimesed

oma tavalistes maailmades keeldusid tunnistamast, 

oli võtnud oma üürikese käsipagasi ja üle õla visanud

kord, kui Charlotte's Haze linnake veel taevalõikajatest

pillutamata oli, ei vedanud temal väidetavalt selle 

asjaajamisega kohe kuidagi hästi, nimelt ja selleks

olid kutsutud teised teadjamad tunnistusi andma,

ei jagunud tal oidu hoiduda abistamast neid, kes seda 

polnud valmis vastu võtma,

ja siis tema seal, kus oli olnud ajaloo sajajalgne jälg,

kustutas oma eluküünla, mitte vägivaldsel ja meeletul moel,

vaid õnnetu juhuse läbi, kus teole kaasa olid aidanud,

mitte ainult värske muidusööja Aeg ja vangivalvur Ruum,

vaid ka kõik need, keda tema oma heasüdamlikkuses 

oli aidanud,

pealegi polnud kellelgi öelda ühtegi head sõna selle võluri

kohta, sest mida saakski öelda, kui ei teata, 

kui pole kohta olemise altaril ja ainumas elujõud

on voolanud äärekivide vahel kasvavale liiliale,

millel nüüd tema hääbuva ilu ja meele kuldne sära,

kui see mis pidi olema varjatud, oli leidnud tee

läbi nähtamatute osakeste, vibratsiooniline kardin,

õhtusöök kastanitega ja kõik need teised eelnevad elud,

siis, jah, alles siis võis vahvust täis võlur lahti lasta

ja langemise asemel tõusta,

linnake pidas vastu ja vannutas veel teisigi enda

ohvrituleks, ühes unenäos kutsus ta luuletajat teisest ilmast

endale nime andma ja lugu looma ja et sellest loost

oleks kah asja, mitte ainult ühes unenäos, 

vaid terves reas mis jooksutati läbi selle, 

kes oli valmis vastu võtma,

näed, sealt nad tulevad, ütelge head ööd,

kui hea võlur Charlotte's Haze'st raputab teile midagi silma.