Udustel hommikutel ja nõnda alustasid paljud,
kuid mitte need kellele see vajalik oleks olnud.

Mis tore paik ja küsimus: Kas igavest elu jagub?

Lapsepõlve suurim pettumus on vanemate veendumus
elu paratamatuses, kuid selles on veel paar õmbluskohta
ja pidev tööjõu puudus. Mis vigu me parandada ei suuda.

Udustel hommikutel kakskümmend aastat hiljem
ei oska ma teada kõike nimepidi. Kuid näen mis minu
silmade ees ja usun tõeliseks.

Ei ükski kass kastis suuda petta mu kujutelmasid.
Ei ükski.

Ja nõnda veidikene väsinuna hüüda läbi maakoore
ja üle pilvepiiri mu kallis hing kuhu jääb su viimne?

Kuhu jääb su rahu?

Udu Doonaul

Ulmi linna tänavatelt jooksid osakesed omasoodu
ja kõik mis kord oli sinna laotud veriste näppudega
võis nüüd jääda olemise ja oletuse vastuollu.

Toomkiriku torni otsast piilub hakk kes teadagi
mõistab nii mõndagi öeldut. Ta lendab lähedal
asuva kalurite kvartali ajast määrdunud aknaruudu
ette ja kuulab paberossi popsutava habemiku pajatusi:

Maailmas on viis valitsevat jõudu – võim, raha, mõistus,
suurtükivägi ja toredus. Kogud kõik ühte riiki ja
sa valitsed maailma.

Moritz Karl Ernst von Prittwitzi hägune kogu peletab
linnukese ja mühatab sõnadele vastutasuks. Ta kallistab
tuult ja otsustab end Doonau voogudesse heita.

Uduna möödub ta armastajatest lõunakaldal ja vihkajatest
põhjakaldal. Ta embab vesirotti ja väsinud epileptikut,
kelle pläsku vänget ja ergutavat aroomi õhtupäikesest
valgustatud jõele lisab.

Uduna suundub ta Mustale merele, et sealt edasi
valgete purjede kannul Abhaasia rannikule lenduda, kus
viimased järeltulijad Alam-Linda külas ploome kasvatavad.

Sajandeid tagasi kadus mõnikümmend kilomeetrit enne
suubekohta viimaste eksinud ordurüütlite jaks kui nende
navigaator otsustas metsarahva tumedate salkudega tütrele
kosja minna. Nõnda leidsid rüütlid end varsti metsiku
pöögipuu ja nulu seast, mis aegamisi delta poole ujus.

Siin aegade muretaignas jooksevad hinged kokku ja lahku.
Doonau kergitab pulmaloori ja nimetab end viimast korda
Istroseks enne kui lubab Mustale merele kristalliks või
tuuleks või vahvust täis valgusmänguks.

Siin vabanevad kõik aastasajad oma väsinud hingedest
ja kõik kes eksinud, leiavad taaskord kodutee ja terekäe.
Siin vallandub tõsise rüütli pulstunud naer ja tärkab
vesiroos ta rinnus.

Siin nad on – need igavesed osakesed linnuteel.
Need tõmbe-tõukejõust.
Need relatiivsed.
Need ajad.

viimati kui midagi paberile sain puudutasin eluniite
oma pesemata kätega

maitsed ja lõhnad olid tuhat korda tuhat üle
mu tajutava

torm mu hinges on möödunud

mu pisarad on tänulikkuse noodistikust

ja nüüd siin ja praegu pole midagi üle
vaid viimatine paberile pandu

akafistide taustal

lume langemise õdusal hommikul

enne igavest suve

sa tulid

mõnel korral ei saagi küllusesarvest küllalt

ja kuramaa roos jätab end õitsemata

uste tiheda fiibri

või võin ma sind hüüda

hüüa kaasa

ava mind 

ava mind

sa tulid

ja sinuga tuli kaasa

läbi uste tiheda fiibri

kodutunne

Devant - derrière

Juba orfikud pidasid oma riitustel au sees askeesi langemist.
Kui puhastaja Apollon lubas end ilmutada mõne kullatüki
eest. Sära silma ja naer kõrva.

Tänastel päevadel kisub anfilaadi pettuste uksi mõne üksiku
käsi ja lepib kui avastab end ringiga tagasi tulevat.

Kallis koostaja hingemasin. Tule taevas appi, mis massoonlike
mängude püssipäraga on inimkonda löödud või
jätkub kallis kosmiline mäng, mille taju meiesugustel puudub.

Soldat pühib mahorkapakilt mille ta
laiba kõrvalt leidis tolmu ja vaatab surmaingliga tõtt.
Mis imelised värvid teda katavad ja kuhu viib tee.
Tubakasuits kannab aega läbi tähistaeva ja sõnumid
pole veel koju jõudnud.

Aga sina jõudsid titaanide tuhast kasvada minu kõrvale
ja nüüd polegi enam tähtis, kes kellele ja kuidas.

Suure pauguga löödi osakesed just siia minuks ja sinuks
selle suve õhtusse, kus apokrüüfideski juba meie nimesid
kasutati.

Siin sa oled mu kaosest.
Siin sa oled.

Bacchuse katafalk

Ta kandis viiendat nädalat panamakübarat ja seisis maja

kõrval vihma käes nagu väsinud seen.

Öökannikeste uinutav aroom täitis laste meeli, kui 

nad veinijumalast isa vaatevälja sattusid.

Mõnel korral lubati ta tuppa ja mõnel korral mitte.

Mõnel korral kostis trepi alt tema uinumise salapärast

heli: haram, haram, haram.

Justkui väldiks ta meelega emakeele laksumist või

kujuneski alkohoolikutel oma üldine unes või ilmsi

keele kasutus.

Astrahani soolapuhuja, või nii vähemalt väideti, 

asetas trepile vürtsidest kokku pandud ikebaana

ja lausus mõned sõnad ka kostituseks, et pidavat

joomatõve peletama.

Lisaks otsis ta maja pealt ja hoovist üles kahjumuna,

mille sinna mõni vanade uskude tarbija olla jätnud,

sest hea kui endal hästi läheb aga parem kui

naabril halvasti.

Mis sellest.

Elu läheb edasi ja surm võttis ka tugevama maksaga

kahjupruukija. 

Põletamiseks ei jätkunud tukateid ja kadunuke

sängitati laste abiga maja taha, kus tema kääpa kohal 

keegi lustriinpintsakus härra kodukootud puskarit

pruukis ja meenutas pereisa soojade sõnadega:

haram, haram, haram.