Aurupunk

Hallide kardinate taga on Hadrianuse värav ja väravate taga
algab Rooma. Roomast edasi tead ju küll. Auru ja hinge jõul
töötavad sunnikud. Kella kolmese tee kõrvale limpsitakse
veise sülge, sest keegi oli ütelnud, et ravib ja kosutab hinge,
ehk toob rahagi sisse. Musta maagia laps sünnitab maad ja
tuld ja õhku ja vett ja viies element oleks vaim. Vaimust
vaimuni on keha ja edasi algab lõputu olemise ookean. Lõpp.

Hallide kardinate taga on puretud rahvad ja hõimud. Puretud
on nähtamatute laste lootused. Aga seda pole veel juhtunud,
et väljalangenud tolm kärsataks kopse ja seenekujulised pilved
meid kosmiliseks naerualuseks kuulutaksid. Kõik on võimalik
aga tore oleks. Mitte nähtamatute laste ega kella kolmese tee
tõttu. Mitte veise sülg ega must maagia ei päästa. Sina päästad.

Hallide kardinate taga oled sina – kaduvate hõlm. Võluri põlenud
varrukas ja iganenud normaalsused. Igavad igapäeva kisajad
ja nende lõksudest pääsemiseks näritud jäsemed. Iga päev sama
jama ja pealegi. Siin sa oled maksahävitaja. Ei maksa hävitada.

Tule rahulolu hall ja igikestev elamise lõuna. Lõunata minuga.

mõlemal õiel on lõhn
sama ema
sama vars

üks päike paistab mõlemale
üks õis on tuulele kaasa
üks turma

mõlemal on kaasavaraks ilu
ilus on
ilus on

olla

Öömähkijad

Öösiti pärast pea maha raiumist meeldib talle kuulata
varvaste liikumise häält linade vahel. See rahulik sahin
vaikuses, kus idaneb uue päeva ootus. Hommikul pandi
äratus varasemaks, et päev jõuaks vastu võtta tulijat,
mitte vastupidi. Jõuaks sättida paika pilved ja jahedad
tuuled. Puhastada tänavad ja sulatada südamed. Paigutada
kõik nupud valmis, et annaks ainult tuld ja söödaks ette.

Pärast kehaprotsesse sööb ta ühe "Üheöösuhte" ja laseb
leiba luusse. Hiljem kuseb ja kasib ta end ja varastab
naeratuse naabrinaise näolt. Pesukuivatusresti kohalt
lendab tundmatu lind ja tõotab tulla. Tõotab tulla üks laul.

Ta jumaldab vaikust ja hääli. Vastamisi ja õrn. Ja naine
kelle huultelt libiseksid tema luuletused. Tema sõnad kui
keed. Pärlid ohakate vahel ja kõik need elud enne seda
punasuist deemonit. Deemon keda armastada. Kui ainult
ühe eluaja. Ta jumaldab vaikust ja hääli enne uut päeva.

Öösiti pärast pea maha raiumist meeldib talle soe keha
ja et sellel soojal kehal oleks tema nimi. Öösiti kui
mõni end unustab. Mõni end leiab. Mõni ehk armastab.

Anagnorisis

Laval seisab noor mees. Vana poiss ja vaatab prillide tagant
kaugusesse. Mustadelt raamidelt on kulunud värv ja aeg
pole kaugel. Ta lõi endale tooliga pähe ja purustas nina.

Saali tagumises otsas vahib öökullisilmadega lõbutüdruk
ja katsub end. Tallinnat näed – see kilukarbivaade. Saal
on täis – nagu kilud karbis. Saal nagu Tallinn. Kriitik
vihkab ja armastab oma talentide linna. Rastaöö unenägu.

Mõni tõuseb ja viskab roose. Mõni kapsaid. Mõni verise
rätiku. Peatage võitlus. Nüüd algab rahu ja küllus. Nüüd.

Lavale ilmub küürakas vanadaam ja sööb kapsaid ja roose.
Olgu sõda või rahu, süüa peab saama. Lavalaudade alt
kerkib sametisi leeke. Leekides Saat-antsu karvane kabi.
Leekide taga on meri, seda võiks auditoorium teada.

Plaksutades lööb siidi taga suurte silmadega poiss trummi
ja kutsub taevaseid vägesid. Lavale astub noor mees. Vana
poiss ja vaatab prillide tagant kaugusesse. Mustadelt raamidelt
on kulunud värv ja aeg pole kaugel. Ja nii edasi kuni laval
lava sees on lava millel pole otsa ega äärt ja seal laval seisad
sina, kes sa siin põled uudishimust. Põle mu sõber. Põle.

Aplaus ja lõbutüdruk võib saada emaks ja enne seda tütreks.
Aplaus ja proovis näeme. Proovime uuesti. Kustutage tuled.

Külvata metsikut kaera

Terve müriaad naisi. Plikasid ja vastsündinuid ja kesk-
ealisi ja vanamutikesi. Terve üksik õhtu kõiki neid
mineviku vaime ja klaas või pokaal hüvastijätusnapsu.
Klaas või pokaal minu lemmik elumahla. Seal kaskede
all kus võtsin vaevaks või ilma, et noppida sul õit. Õisi.
Nüüd närtsin ise ja morn tuul vilistab põrandalaudade
vahel. Morn nägu ja vaim vaatab mu klaasist või pokaalist.

Oh külvata metsikut kaera. Mu ainus mõistmine ja ravi.
Kuulata isehakanud isa. Hambutu põllumees kes igatseb
oma eostajaid. Kes pelgab õrnema soo puudutust. Pelgab
oma sisemuses nutvat tüdrukut. Hambutu mehe õpetuse
järgi elasin elu esimesi aastaid. Elasin enne elama hakkamist.

Oh külvata metsikut kaera. Chai kõrval istub lakkimata
neidis. Istub ja silmitseb mu pelargooniumi. See lill on
jäänud Fausti ajast. See lill on meile õppetund. Aja kongist
välja oma tigeduse vaim ja vaata silma mulle – õpetatud 
mees või õpetatud naine. Tääk südames on parem
kui tühjas rinnus. Osata olla enamaks võimeline. Ma tean.

Terve müriaad elusid. Juba enne kui keerubid said kandma
trooni. Mina seisin seal ja mängisin ihade Napoleoni. Ihaldasin
kõigist lastest sind ja sinu sees oli ainult vaikus. Vaikuses
keerasin selga ja vandusin. Üks kord tuleb tuhat ööd ja
mõte millest algab. Algab tänaste päevade müriaad. Terve.

Ära pane pahaks tige piiga või poiss. Ma ei naera elu üle.
Olen elust üle ja mõne klaasi või pokaali taga kohtasin ja
kohtan teid veelgi. Kõik käivad mu laua kõrvalt mööda.
Mõni ebaviisakas jääb end võõrustama ja nemad meeldivad
mulle enam, sest nemad ei karda. Nemad vaatavad end peeglist.

Naerata nüüd jälle sa. Naerata nagu eile õhtul. Naerata. Naerata.

täna puhusin toru puhtaks
ja suust ajasin midagi välja
ja suhu võtsin
mingi sõna

luua ühest mitu
ja täna ajasin ihukarvad püsti
ja täna ajasin rinna kummi
täna võtsin ihu

sinust tüki

täna olin ma avali
avatud oli mu aken

lenda sinilind
too tuppa mu laul

täna puhusin toru puhtaks
ja korraks vaikisin
ja sinilind õlal

ma hingasin

Konjugatsioon (verde, verde, verde)

puhaste linade vahele on sattunud rohulible

ja juba ja veel on detsembrikuu
ja juba ja veel on üks graatsia

mooramaa metsade vahel ta imetas
mooramaa metsade vahel ta imestas

vajub sügavale ja hiljem sünnib ta
hiljem sünnib ta Katariinaks või Peetriks
või tagasi ja Castro ihukaitsjaks

vajub sügavale
vajub mehest naiseks ja edasi
pojast isaks ja edasi
minust sinuks

ja edasi
ja edasi

puhaste linade vahel on hing
ja edasi

Salme põues idaneb luuletaja
Salme põues idaneb tisler

ja edasi
ja edasi

puhaste linade vahel
vajub sügavamale

natukene sooja

Millal saab sinust ... ?

                                            Kadunud põllul –

seal kus mängisin last ja seal kus mängiti isa

ja poega ja püha vaimu. 

Seal kus tuul männiokkaid kuldsetele juustele

ehteks seadis. Kus sügavamal kõdu ja 

elu ja võitluseta mõni pikutav könt.

Aga surmale mõtlesin ma siis ja tema mõtles

teistest. Pole vana puitu uueks leegiks ja 

pole järglasele tundra tõugu ellipsit.

Pole nähtud lõhna nii vägivaldselt

õhku vägistamas ja õhule kaasaks said

läbinägemata armastus, kahtlus ja nähtuks

sai horisont. Sinu vari laiutab tiibu. 

Seal mängis taevas maaga peitust. Pilvedel

oli pilkane kolimine ja muld palus

saapaid jalast. Rippuda kosmilises ruumis

ema mullas. Hoia mind ja vihma.

                             Need on uued päevad

ja tarkus pole mitte tugevama rõõm või

nõrgema ponnistus. Tarkus on teada millal

võtta vastu ja millal anda ära. Millal vaikida

ja millal jagada neid rõõmsaid sõnu ja kurbi

ja tarkus on veel teadmisele väär sõna. Tark

on olla.

Ja suvel kui kõik teised on väljas saab sinule

sissepoole vaadatud. Päike su sees varjutab 

päikese mu väljas. Pole pimedamat aega

kui teeseldud üksildus. Pole igatsust mis

sunniks armastama ja tõde mis targale

vabanduseks. Pole mõtetki millel kahjurõõmsa

naeratus. Vaat need teised, kellel taskus kuld,

paber või need kes seadustele templeid löövad.

Need saavad seadusest lööduks. Isegi talvel

on soojem kui seadusest murtu kojas.    

                                      Seadusest murtud kojas 

võiks seinal seista värv ja härjapea ei laulaks

hümni. Korjustel on lühtri all oma pesa.

Ohverdus närib hinge ainult uskujal. 

Ohvriks saab nõrk.

Ohver on karjaloom.

Tule ära sealt mürgiste allikate lättest ja küsi

nähtamatut. Ta hingab su poole maailma kopsudest

ja maailma nägu naeratab su sõbra näost ja maailma

armastus on su ema armastus. On sinu.

Nüüd kerkib merede taga torm ja nimeks saab tal ...

Nüüd on tagurpidi urg ja pimedus ainult unes.

Unes ja kardinate taga. Unes ja tolmendavate

mesilaste süles. Kõik talletavad teadmisi ja

teadmine on võit enese üle. 

Saada lapsest üle on jääda alla elule. Elu on

mänglev. Pole trotsi ja midagi kaotada.

Teel kohtab veel

mõnd inimesetagust tolmendajat, kelle vaatenurk

on ...

on kuklast ettepoole ja ninast tahapoole.

On tühjusest manamiseks.

Mida sa meenutad – oli.

Mida sa soovid – tuleb.

Mida sa mõtled – on.

Pole ainumastki merd millest nutta ja 

pole teada kust võtta.

Jääb veel üle naeratada.

Veel vaid korra ja rohkem pole vajagi.