Punased taevad ehk raud ja tuli

hüvasti tuul
las jääda lehvimata lipud
las kõduneda vardad

punaste taevaste tähed
varjutavad härmahõngu

kuu kõneleb valedest
tilgutab viimast helki
läbi udulaama

vihaste meeste rodu
viskab rusikaid taeva poole
needes olemise tahumatust

sõjarahva puremisest
saab tiivutus ajaloo kandadel
ja päike paistab
veel viimast korda

üle vaikuse
enne tormi

Hääled

surm saab alguse lõpust
kui vihmakardin langeb
ja teed näitavad majakad

trompet kaigub
üle tühimiku

saab alguse sosistustest
ja pehmusest
endiste udulaam täidab
kõik praod ja orvad

lämmatavas vaikuses
vormuvad lohutused
mälestused ajatusest
ja ajutine otsimine

sääl salvestub igavik
ja terendab taassünd

kõik jõed tekitavad udu
ja voolavad kord ühte

ja udust kostavad hääled

Vaata loomist

sellest ütlemata loost loodi
ülistus mõnele kaotatud hetkele

loodi samblased asemed
meie ajametsas
ja kannel mida mängiks
mõni oskaja

vanad habemes lapsed
ja hõljuvad naised võivad
nüüd tõmmata hinge

selle kujutluse pintslitõmbega
sai valgele loodud värv

see imeline kaos

Vagabund ja ämbliknaine

Tema pleekinud palgelt nõrgub higi.

Ta on võimetu rääkima. Hingeldab

ja mudib viimast roosikrantsi. Seljas 

istub tiivuline. Sosistab ja silitab.

Vana paks ämbliknaine ootab 

kannatlikult. Rebib viimase liha-

tüki praadimata mehe ihult. Trooni-

ruumi laes on särata silmad.

Hingeldajast saab lõpuks kõneleja.

Hääl kajab ja sõnub silmad särama.

Hääl suunab ämbliknaise koivad

taeva poole. Higipiisad tarduvad.

Ravija võtab keeletuks kõik sundijad.

Ravijast saab kroonimata kuningas.

192030012017

Las ma näitan sulle kõike mida tean.
Ehedaid veetlusi su looritatud elus.
Pimedaid asemeid soojas toas.
Punutud hingi taassünni troonil.
Imelisi vaateid värsketest huultest.
Minekute naasmistest enne lõppu.
Igavesi randasid kõiksuse ookeanis.
Nägusid ilma puudutusteta.
Elatud elusid.

Tuhat ja tuuline

Kaugusest tuleb veetlev mees. Tema
käed on taskus. Tema pilk on vaatlev.
Ta paistab liuglevat mööda kruusamerd.
Paistab tuulega mestis olevat. Ta kannab
endaga sõnumit, mis kajab läbi aja ja
ruumi. Ta otsib puhkamiseks kõige rahva-
rohkema koha. Istub rätsepaistes maha
ja ümiseb. Ümiseb lõpetamata laulu.
Laulu kaugest maast ja kaugest taevast.
Laulu sinust ja minust. Laulu enne ja
pärast meie aega. Tema ümin koidab
meie meelde sõnadena. Tema olemine
lohutab. Me kuulame. Me lepime. Me
närbume pärast õitseaja lõppu. Me
oleme õnnelikud. Me rändame kaugele
maale ja vaatame kauget taevast. Me
ümiseme järgmistele. Me aitame teid.

tere tulemast veetleva vale kõrtsu
tänaseks päevapraeks
on süütu vale
kõrvale soovitaksin
ehk palindroomse elu
ja istekohad saaksite
akna alla

sest taevas on täna tähed

Vahatus ehk nii mõnedki teie

minu vahakujude majas hingitsevad tuhanded
seisavad valvekoertena üle
limpsavad keelt eesootava õhtu üle
liputavad oma sisaliku sabasid
läbi läpanud õhu

üle päikese tõuseb ilatsev kuu
saadab üksluiseid tervitusi
kahtlevatele sõnumitoojatele
saadab varivalguse

minu vahakujude majas hingitsevad tuhanded
nemad ei küsi luba
ei küsi palveid
ei küsi andestust

minu vahakujude majas seisate teie
minu kallid abivajajad

Mul pole tahtmist algatada lõppu.
Pole tahtmist leida vaid otsida
kuni olen ise  leitud. Sõrmed
vaheliti rakendan usku. Lootus
on ebakindel. Selle jaoks pole
ruumi. Teada on parem kui
mõtelda. Seniks võin olla olemas.

Seniks võin vaadata endaks.

nr 43

sarviline jänes kargab koridoris ringi
seinad voolava mere hallid
ustel sügavused ja mahe mõistmine
sisemused on väljapanekuks valmis
võtmevaht lebab mahagonil

tule tuhat tundi mis kannaks meid
meid ajastute liivatusse

tule tagasi nüüd valmib mahetoodang
enesest

kõik vastajad on peletatud selleks korraks

ja küsimustele jäävad õhku veidrad aroomid

ja vastuseid kisume me paigast mille nime

ei suudeta hääldada

kõige kallimatest saab ussipuru kuigi

ei ole palutud võtta üht mahepõllumajanduse

jääknähtu selleks õhtuks kui trubaduur

enda hinge vales kohas kergendab

valgete nägudega mustad mehed talletavad

endid valedesse raamidesse ja ühishankeline

meelemürk kisub dimensioone osakesteks

kuid meie ei ootagi kõiki neid vastuseid

vaid esitame palveid ja soove ja märguande

sest universumiks oleme meie ja meie

on alati abiks

Rabbish

peab härmavalu sulatama kasteks
ja hingevellest oma arupidi lasteks
kes valepalingu mu trompetmeeles
võiks muuta algoritmikeeleks

suud suule surub tõukejõud
vaim puudu ilmast puudu nõu
su muhe tardesilm on kinni
vaim puudu hetk ja puudu hingki

must mustem valge talla all
kõik eelnev hea kõik eelnev halb
peab niisutama tuhatundi
peab võitma tusast meelesundi

888888888888888888888888888

oh vangerdusist sasit  platsil
lööb karakter nii vilkalt tantsu

kus kunn on nurgas korstna manu
ei saa mu lipp küll omaks tanu

põeb armuvalus Süssenplatzil
et saada heledamat laksu

üks kalgi leegi omastanu

Huilgajad ehk ahvatlustel pole piire

uhut on mesine keel mu vesti pääl
ja väikesed jalad tantsivad mu õlgadel
üht imelist võlutantsu
kui tema kõrgeaulisus
kui tema valgemast valgem –
endine varjualune
end sirutab haaramaks mind
enda katmata keha vasta

vilet lööb nupukuppel
ja kõrvu tungib
üks madal
üks vaipa kloppiv
kumekell

ta kikitab suunurki
kui märkab minu päkkadel kiikumist
kui märkab minu eluloo peatüki
kõige kalligraafilisemat algust

Diaboolne tõdemus et tugevused
pannakse proovile tugevustega
ja meie võime ainult tänada neid
võrratuid hetki ja kogemusi

uhut oleme samale rannale
pärast kõike seda tormi

ja täna pole veel reede

tõsised mehed muigavad
ja kergitavad klaase nendel
õhtutel kui kass on jooksnud
vales kohas üle tee

tõsised naised kergitavad
seelikuid kui tõsised mehed
nende poole oma tõsiseid
keeli limpsavad

ülejäänud mõistavad
kõike teisiti

vedurid tossasid üle laadaplatsi
ja tossust vormiti lastena
teistlaadi sümboleid

vanemad kinnistasid veendumusi

surm oli mustas mantlis
morn mees kes vedas vikatiga
paksenenud õhku triipe

tulevik oli kuri ja kahtlane paik
täis hädaohte ja veidrat
lähedust vastassooga

üldse oli elamine üks pagana suur
mustrita pusle

aga lapsena oli hetk nii ainulaadne
nii meeltele kirgas
nii tundepuhanguline
nii roosamanna

täna teen üle väga pika aja
jälle mannavahtu

talle lubati pehmemat aset

ja suuremat aimdust

aga siin istub ta endiselt

julgemata liigutada

sest keegi kusagil

ja millalgi ütles

et hirm on ja ohud on

ja võimatu on

ja ei

nõnda võimetuna kuulduste

lihtsusest mõjutatud 

ja hoolimata enesest

asetab ta silmadele klapid

kuid nõnda saavad võimsamaks

teised tajud

kuid nõnda saab võimsamaks

tunne

nõnda hõljub ta üle eituste

ja hirmude ja ohtude

ja võimatuste

ning näeb elu

Naasemine ürglätteks

kusagil heliseb viimane kelluke
viimast tilinat enne elukõlina
sumbumist rahulolu pehmusesse

kusagil jälgib dekoraator-nutja
kusagil naerja
meie pürgimuste kokkumängu

kusagil ohverdab end võitmatu
ja eredama valguse embuses
kutsub ta mõistmisele

kusagil on valendavad hetked
ja piiritud võimalused
meile nii käega katsutavad

kusagil siin me oleme
pidevas tõusus
sina ja mina ja teised

valguseks

Enamaks saab uskuda

I

tundeline tammik ei lennuta lehti
kui pistad ühe sammu teise otsa
ja märkad eemal tõusmas
üht uduleeme vannutajat

tõuseb ja tõuseb aina kõrgemale
viies endaga valu ja trotsi
tõuseb nii väga väga kõrgele
et kallistab lõpuks
meie valgusloojat

sa jälgid teda ja unustad minemise
saadad saatjatele tagasi
kõik tunded ja mõtted

ning lõpuks võid alustada
elamist


II

tundeline jaanuar võib olla ainult sinule
ja esimesel täiskuul emmata
sosistades kõik need
lausumata kiidusõnad

sa oled väärt

ehmud selle meeleravi kergusest
ja paned mineviku küsimärgi alla
sest milleks lähtuda kogemustest
kui ees on sära kuhu süüvida
kui ees on avatud hetk

ja sina oled pakutud talle


III

tundeline mees on võtnud istet
enese ees ja andestanud kõigiti

iga tahk ja osa ja oleja
sai vähendada jalavaeva

sest tundeline mees võis
nüüd vaevata olla enese ees


IV

üksteist üksteist kui tõstad käed
kõrgele üle pea
ja venitad end pikale
päevale vastu

lausud jah kui seinad on ees
ja õpid kiiremas korras
end puhtaks võõpama

sest igas seinas on märkamatu uks
ja sina oled tähelepanelik

oled puhas leht


V

üksteisele kätt ulatades
jõuame kiiremini kaugemale
rohkemaks ja kõrgemaks

jõuame tunda tundmatut
ja unustada illusioon hirmust

piiritlemata vajad sinagi
üht väge enesest
üht uskumise väge

sest sa oled vajatud
sest et sinagi

oled enamat

Laetud

ma tahan hoida sind
kui taevas tõmbub mustaks
kui langevaks
saab mälestuste kuma
kui sisemus saab välimiseks
kui valgusest saab pimedus

ma tahan valguda
sinuga kokku
kui laetuks saab
üksinduse revolver
kui otsustusest
saab vandumata palve
kui igatsusest saab jõud

ma tahan hoida sind
mu kallis

kui algusest saab lõpp

meelitustele vastupanuks rebin
end mitme suhtes
ja anun olla igavene

vastupanuks teie suletusele
teie hinnagutele
teie mõistmatusele

loon end polaarseks
loon end tasakaaluks

võrdkuju mille varjust
võrsuv valgete pungadega
igavik

-o-

üks rääkimata lugu mõlgub meeles
üks lõikuspeota idandus

salatorm kiigutab päid
ja tänast taevast künnab
üks uudishimulik leegiratsu

ehedas ehas vallutab lava
üks tõsimeelne prohvet

uskuda ja veenduda
iseendas

paisuda sfäärideks
ja õitseda
ja valguda

valgemaks

ülim tõde ütles välja
ülima vale

toas luusiv olem
ei haista
ei näe
ei valuta
ei mõjuta

kaitsta
armsat pisilindu

sättida nähtamatuse
teki alla

kuni tasakaal
saab olemiseks
ja ülim vale
ütleb välja

ülima tõe

Sülelus

paleeta siseöö on naiste kaja
läbi poeedi poleemika
et kõik olnu sai valimatu
kogemuse tõttu mõistetavaks

lihtsamalt võib kosta
et lipp lipi peal
ja lapp lapi peal

musta taustal valge
valge taustal must

tasakaal

meelehead loob üks teeseldud naeratus

sest teadlikkus tundest lasub

fassaadi taga

nukrameelsus lahvatab toas

ja reaalsed leegid tõusevad lakke

ta tantsib tähistaevas 

ta on hääletult vali

hingamine on vaid üks luksus

armastamine – idee

langemine tema käte vahele –

unistus

Luik

su kael on luigevormi kaunim replikaat
su hing on tiivasirutus jaanuaritormis

mina olen jaanuar

sa oled jäine päevalõhkuja – päevane
jäälõhkuja
ma ujun elades hingamise kaunimaid
viise
elan ujudes läbi su sumbunud
allika

musta luige valguses lahtub päevade
uni

mina olen unenägu

minu päevad on magamata
minu magamised äratavad meie mineviku
kivihiiglased

ja kui ma kord otsustan kasvada
kinni
ja kui kasvan endast lahku
võtku vaim ja keha oma viimses
hüvastijätus tõdemust tõsiselt

et nende luikede valguses
elan ma igavesti

Artist

mis seal ikka
las olla tormine tee
ja järgmine takistus meil ees
vähemalt oleme koos
ja oleme väsimatud
oleme noored
oleme hoos

hei vigurvänt
vabakutseline elukunstnik
hei trubaduur sa lõbulaulik
hei matsakas ja muidu maias
vabad ja sensuaalsed
hinged jah teie

vaadake sinna
sealt tõuseb tuleviku kuma
seal tõusevad päevade hallid kardinad
ja sinna ehitame oma kojad
ja seal oleme igavikuks
jah seal oleme

unustamatud

Aeglustatud

Seitsmeteistkümnendal sai andestatud kõikjal
ja sai veel meenutatud valet. Ühel ammu
unustatud krundil, mille kinnikasvanud aias
lamavad meie kõdu ja kondid sai valgus vabaks.

Vana habe loksus tuules justkui üks hallivõitu
lipp. Üks silm oli valkudest udune ja teine
värises kohutaval kombel. Kolmas oli igavene.
Suu oli joonistunud kriipsuks ja kanal oli
kaks jalga. Pulstunud juuksed leidsid oma tee.

Kusagil karjus ketaslõikur. Kusagil leidis orav
oma päeva unustatuma hetke. Must koer haukus
aeglustatult. Aeglustunult liibus tuul vastu pilvi.

Sinine võttis vaevaks end näidata. Tume sai
mineviku nimeks ja sina seisad temaga käest
kinni meie mademel. Selle aja ja aia lävel
sünnime me teie sisse. Oleme olevikuks.