Osa olemisest 3

Ligineks tagantpoolt et hävitada see pinge
ta ütles ja lähenes neiule
ma oleksin takistanud
kuid pöörasin pilgu kõrvale ja kuulasin
kuulasin hommikuse kastetilga sumbumist
reformvoodi hullumeelsesse kriginasse
mis andis endast märku meie tukslevast sugutungist.

Popsutasime kõik koos köögis pigiseid konisid
ja rüüpasime pudelite settinud pakse põhjasid
arutledes läbi sündsate neidude kaotatud südameid
hõõrudes väsinud ja näinud silmi
ning vaadates neiu kaduva värskuse ja süütuse viimseid helke
koos tuhmi videviku valguse lubava tunnustusega.

See oli see mille olin lubanud sündida
ja lasknud surra
kukkuda tuhmi mütsatusega vastu parkettpõrandat
puruneda
uuesti kokku korjata oma eneseuhkuse viimsed raasud
ulatada need ajateenijale
naerda kuid elatuda edasi samadest vikerkaare otsas olevatest kullapottidest.

Noor on veel aeg ja noor on keha ja vaim
aga tunne on räsiv
ajalugu häirib ja hõõrub oma veskikive vasta mu psüühikat
näen neid kujutistena peegelpildis
auto päikesesiraval kapotil aknaklaasil ja ligunenud kollasel vihmavarjul
näen ema isa vendi õdesid sõpru sugulasi juhututtavaid naisi mehi lapsi
invaliide vaeseid rikkaid elusaid surnuid
näen sood täis kadunud hingi
taustal on torm.

Unenäod on alatised.

Osa olemisest 2

Kaua veel peame me nägema suremas endi kaaslasi
looduse pärleid mis on igaveseks surutud
igaveseks surutud aegade hämusse
hämusse mis tekina soendab ja katab neid
katab neid raevuka hullunud ühiskonna eest
kogu trompetimängu ja pasunate ja pooluimas
tehno muusika kuulajate
rokipeerude klassika vanurite eest.

Üks tervik
üks on egotsentriline
üks on ülbe ja suurte tahtmistega
aga vot kaks see on arvestav
ja parem oleks veel kolm
mis ületab kõiki eelnevaid oma jõu ja suurusega
ületab ja nõuab
ja kui nõuab küllalt siis liitub ka teisi.

Me ei lähe kaasa nendega
pange meid kinni
pange meid hullarisse
pange meid et rehabiliteerida ja muuta samasugusteks
märatsevateks verejanulisteks kodanikeks
kodanikeks kes järgivad
kes liituvad riigi kaitseks
liituvad tapmisteks
liituvad et olla.

Mina lähen eemale ja jälgin
kogu seda kremplit ja nutan viimaseid haletsuspisaraid
ma ei kutsunud kedagi
isegi lähedasi ja olen nüüd ainuke
kes võib vaadata seda tapamaja
kuhu kuuluvad kõik
oma kadeduse ahnuse ja kapitalismi ning muude sotsiaalnormistike
piiblitega.

Kuuluge edasi
tapelge
mina olen edasi oma teel
teel kaunite naistega meelemürkidega
sest meel on see mis nõuab enim
nõuab omi mürke
nõuab oma laksu.

Olgu selleks armumängud
olgu selleks tähelepanu
olgu selleks iga pisemgi putuklik närukael
kelle kaelas tilpnemas rahusümbol.

Meie sümboolika on olemine.

Osa olemisest 1

Me meelitasime nad enda ligi
ja sa olid vapustatud
ja mina olin vapustatud
ja nemad olid vapustatud
ja ühiskond mis endas peitnud sajandite valu
oli vapustatud
sest meelitus ja halvakspanu käivad käsikäes
nagu olnud isade surevad kehad
ja nende laste igavesti närbuvad hinged
mis annavad lootust
tulevastele Mcdonaldsi tarbekunstnikele
lootust meelitusteks.

Ja me andsime neile lootust
nagu andsime ka sulle-sa lugeja
kes adud endas ka valu mis leidunud igaveste
kuningate luuletajate kirjanike
ja teiste muiduelajate närvesöövas hingetuse sopis.

Kõik need kohtud vanglad hullumajad koolid
asutused eri liiki tarbeinimestele
mis aitavad unustada algupära ja leida vabandust kõigele
mis on seletamatu ja pühenduv
pühenduv olemusele hetkele tänasele eilsele ja homsele
pühenduv naistele meestele homodele heteroseksuaalsetele
biseksuaalsetele
fetišitele
pühenduv sest pühenduv on alatine
pühenduv sest pühenduv on muutuv.

Kuidas saame me leida mida pole võimalik
kuidas saame me armastada mida pole olemas
kuidas kuidas kui kõik on toodud nähtavale
igatsevate emade isade ja vendade salasahtlites
mis karjuvad pimeduse järele
kurbuse järele
võibolla isegi õnne järele
kuidas saame me olla olemas
kui olemine on keelatud institutsioonide valitseva loomuse tõttu.

Aga me oleme
kannatame ja loodame
sest mida paremat see pakkuda suudaks
see närune taskurätt mu taskus
suitsupakk laual ja pudel su ulatavas käes
kommunismi igatsev vene naisterahvas
karjumas eesti televisioonis ainukeelsuse põhimõtete üle
isegi tema kes elab teadmatuses ja postsurmas
mõistab et peab võitlema iseenda eest.

Võitleme kõik oma sõnade tegude ja varjatud salaunelmate eest
oma igatsuste ja keeldude eest
oma juhuste eest
võitleme olles teel
alati teel sest olles teel võitleme me seisukohtade eest.

Saatana ja Jumala karjuvate pilkude kõrvale
võiks ju ka pakkuda paar lahket ja mitte tabamata imet
sest meie juttude luuletuste ja kirjatükkide peategelasteks oleme ju alati me ise
ja need kriitikud muidusööjad ning niisama tegijad
võivad rääkida oma tühiseid kadetsevaid sõnu
kurtidele kõrvadele
mille vaigustes karvakestes on tuulte vallatlev embus
embus mis naudib samu hetki ja tundeid mida ka meie
meie meie meie
kõik meie kes tahame olla
ja olema me peame.

Lohe,printsess ja vennad

Tähtedega kaetud on nende söögilaud
ja värviliste unedega silmalaud.

 "Nad on siiski alles lapsed."

Kui köögis kostab lärmi
siis kujutlusvõime leevendab meelehärmi.

"Nad on minu lapsed."

Ja nii sai voodist kindlus
kui kallistus kinnitas vendlust.

"Vaatame kumba nad tahavad"

Kui tuldpurskav lohe rajub ust
ja kaunis printsess palub halastust.

"Lapsed siia,kohe."

Siis vennad üdini vaprad
tõttavad lohet tapma.

"Ei kisu neid."

Sai päästetud kuningriik
sest lohe ja vendade vahel viik.

Printsess taltsutas lohe tagasi
koopasse kus nad magasid.

Koopas kus viinahäbi
ja muinasjutt saigi läbi.

Järelkajana

Ja järelkajana oled kindlasti veetlev
kootud sokkides,kübaraga,
restoranis isutu ning kahtlev
olude sunnil rahvaga.
Kalk oli jäise mere ragin,
su kolju murdumispragin,
keeldumise järelkaja,
oli seda siis vaja.

Ja järelkajana oled igavesti,
kui mitte siin,siis seal.

Ja järelkajana siin suvel suplesid,
päikesepaistega koos sina ja mina
kui rannikut taplesid
oma vesihobu perutamisega.
Musta voodriga laval käis tips ja taps
see meie sundviha laps,
kelle meelitus su hukutas
aina sügavamale kukutas.

Nüüd on uus päev
ja merel kollaste purjedega laev
millel loodan sind kunagi kohata
ja koos vanaduses ohata.

Ja järelkajana jõuame kõik
sinna
kus lõpeb üks lõik
millel tuleb lasta
minna.

Minna,sest mida paremat meil ikka teha on.