Me pakume lohutust,nõu ja abi nii kergekäeliselt,kuid ei mõtle sellele,et mõjutame sellega kõike ja kõiki,arvatakse end siis olevat ju hea inimene,pühak ja mõni isegi,Jumal,kuid tegelikult oled paharet,kõige kurja algus.Ei tohiks anda pelgalt nõu,sest seda tehes leevendad sa teise isiku erinevaid emotsioone ja iseenese leidmist vaid enda arvamusega Õigest või Valest,Heast või Kurjast ja mina pean seda ebameeldivaks,kohusetundetuks liigikaaslaste vastu.Vääraks loomuse vastu.Inimesele on antud imeline võime näha ja tunda,ning anda endale mõista ja mõtiskleda kõige olemuslikusest.
Kuna olen vägagi lummatud jalutuskäikudest,eriti talvel,siis mõtlesin kirja panna ühtteist mõnest oma jalutamise mõtetest.:
Astun aeglasel sammul mööda lumist Tammiku teed,see lookleb nagu madu läbi vana metsa,mille kõrguvad puud oma au ja hiilgusega üle tee kõrguvad,just nagu püüaksid enda alla matta kogu valguse.Terve maa on kaetud lumevaibaga ja karge ning külm õhk täidab mu kopsud ja südame,see on kaunis Talv ja veel kaunim Loodus.Siin kõike hõlmavas vaikuses saan nautida Hetke ja mõtiskleda.Ainult sellistel hetkedel tunnen end alandliku ja teovõimetuna,sest looduse ilu ja võimsuse ees kummardun ka mina,mõtlev ja aktiivne inimeseloom.Tema on meie kõigi ja kõige Ema,Looja,kes aeglaselt,kuid sihikindlalt valmistas oma loomingut,lootes tunnustusele iseenda poolt ja Meie,aegade alguses,nagu lapsed,tänasime oma Ema,nimega Loodus,kummardasime teda,kuid mida vanemaks saime,seda rohkem täitus meie süda ahnuse,kadeduse ja vihaga.Ja Looja unus aegade hämarusse.
Aeg ajalt,nähes meie hävitavat loomust,andis Loodus märku,hoiatusi,et tuleksime mõistusele ja meenutaksime,kes on meie armastuse kinkija.
Lumetormid,äike,üleujutused,maavärinad-kõik annavad tunnistust Looduse vihast ja solvumisest.
Inimkond on kohusetundetu ja tänamatu,viimasedki looduse pärlid,nagu rohelised metsad,hävitatakse ja tarvitatakse inimese ahnuse nimel.
Ma isiklikult usun ja loodan,et kunagi tuleb päev,mil meie Looja,Loodus,samamoodi nagu meid ellu kutsudes,ka hävitab,et proovida uuesti ja ehk seekord ka paremini.
Järjekordne luule:
Miks särab päike,
miks kahvatub kuu,
miks kärab äike,
miks kustuvad sõnad su suul.
Maailm on kord nõnda,
et vihatakse kõiki
ja armastatakse mõnda,
kuid salatakse neidki.
Aga inimene ise paremaks
kõigist teistest end peab.
Süda siiski kurvemaks
ajapikku end neab.
Tuli ja tahm me needus,
iga vihkaja ainus veetlus.
Sõnadest tihti jääb väheks,
aga siis sõtta jälle läheks.
No comments:
Post a Comment