Mõtted

Ma ei otsi tõde,õiget või valet,ma otsin tõelisust,realismi.Elu,ma vaatan seda,kui näitemängu,olles ise publikuks ja tundes pinget või plaksutades ainult siis,kui näitemängus leidub lähedust tõelisusele,selline ongi maailm,nagu suur lava,mitmekülgse miljöö ja näitlejad kujutlemas inimesi,kes elavad minuga samaaegselt.Leian,et siin,selles hetkes,just nüüd ja praegu,pole mitte midagi ega kedagi,kes oleks tähtsam kui Sina või Mina,iseeneslik avardumine,enese täiustamine,teadmine,et kõik mis sa teed on õige,sest Vale on ainult võõra silmades,kuid sellest ei peaks me hoolima,vaid vääramatut õigsust,tunnet,et kõik mis teeme,mõtleme,ütleme,on ainult enesele ja endi rahuloluks.Kaldun arvamusele,et kriitika ja kommentaarid ja iseloomustused on vaid pelk igatsus meid arvustavale isikule,et kõik see mida arvatakse meis nägevat on enese pürgimine millegi samalaadse poole.

On teemasid,mida mõtisklen tihedamini,kui teisi,kuid alati satun segadusse,nagu sassi aetud lõng.Armastus,hoolimine,igatsus,vajadus,ihad,kired,kurbus,rõõm,need sügavikulised tunded,me loobime tähtsusetuid sõnu inimestele,näitamaks kui tundelised,targad ja inimlikud me oleme.Pole olemas defineeringut sõnale armastus,sest see pole materiaalne ega silmaga nähtav asi,see on meie aju soppides olev tundmus,sügav põhjatu meri,mis vahest või ainult korra ja igaveseks üle kallaste ajab,ning siis üle ujutab meie loovuse,olemuse ja reaalsuse.

Tänase päeva emotsioonidest lähtuv luuletus:

Ma vahest kergelt ärritun,
kui vaikus võtab maad.
Ja siis loodan vaid,
et heli kostaks taas.

Nii külm,nii külm on vaikuses,
kui udu endasse mässib.
Tundub,et lapseks jälle
maailmakord end käsib.

Nii soe,nii soe on helluses,
hoida käes sinu käsi,
peita pea,kui hirmutunne,
tunne minu vaimu räsib.

Las kallab vihm või tõmbab tuul,
olgu pimedus minu kojas täitjaks.
Kord kindlasti pimedus võtab,
et oleksin tema küünla läitjaks.