Hea ja Halb

Sattusin lugema ühe oma hea tuttava kirjutist,tema arvamusest filosoofidest.Ta oli aru saanud,et filosoofid on egotsentrilised ja ülbed.Eks nad muidugi ole ja kindlasti ka õigustatult,kuna kui sul on antud erinevalt teistest ikkagi võime näha kaugemale ja mõista,olla valgustatud vaimselt,tihti mõtiskleda asjade olemuslikkuse üle,siis on see vaid enda austamine ja nentimine fakti,et paljud teised sellega hakkama ei saa.

Kuna pealkiri on Hea ja Halb,siis mõtlesin kirjutada sellest,et miks ei saa nii mustvalgelt võtta selliseid sõnu nagu headus ja halb olemine.Teooria lähtub sellest,et kui üks isik näiteks sõidab autoga,tema teele jääb kass,kui oleks juhtunud ,et ta ajab kassi alla oleks kõik.punkt.Tema aga märkas kassi ja vaevus pidurdama,võime väita,et ta tegi heateo,säästis olendi elu.Nüüd see samune kass rändab tagasi koju,tema hooldajaks on noor tüdruk,aga selle tüdruku isa on paadunud alkohoolik ja vägivallatseja.Kass tuleb koju kraabib diivani ribadeks,ja mida teeb tüdruku isa koju jõudes,olles juba alkoholi joobes,ta võtab ja peksab tüdrukut tema kassi teo eest.Järeldus:kas oli ikka hea tegu see,et kass ellu jäi,selles situatsioonis kindlasti mitte.Eks see ole,et me kõik siin ilmas,loomad ja inimesed,mõjutame üksteist,isegi kui me ei tunne neid,ja halb võib teinekord olla hoopis hea ja hea halb.



Ajad:

Sügisvihm lehti leotab,
tuule embuses on maa,
suve endasse kaotab,
sügis värviline taas.

Päike aina harva paotab
oma kuldse palge,
maa pimeduses hajutab
viimse kiire alge.

Kõik värvidesse upub.
Kuu öösiti tõstab pea.
Suve igatsuse surub
minevikku,et sa teaks.

Nagu kõik me ilud,
ei kesta ka see,
sügistuule vilud,
okstes lehtede keed.

Nüüd peale sügist helget,
langeb taevast meil talv.
Ei anna alla kergelt.
Ei peata meid vall.

Ka selles lumivalges,
sügis igatsus ei hoia.
Talve külmas lumes karges,
igas meeles leiab sooja.

Talv kaua püsib me maal,
meid külmast lumest niisutab.
Kuid uue aasta aal,
kevad minema ta kihutab.

On tärganud maa ja meel.
Kõik varjust valge sai.
Kevad avanud me teed,
kasvuks lillel pind lai.

Oma iluga ta laiutab,
kõik haarab endasse.
Sooja tuulega ka kaisutab,
inimloomust pehmesse.

Kevad algust on teinud,
pannud elama me maa.
Sellest suvi on kuulnud,
ilma lavale tahab taas.

Suvel ülesanne ees,
teha taevas siniseks.
Soojaks muuta kõik veed,
päike kuldkollaseks.

Suve arm nii lühike,
loodus muutunud tasaseks.
Enne kui aru saame,
suvi muutunud sügiseks.