Avardumine

Kuna ei olnud võimalust eile kirja panna oma mõtisklusi ja emotsioone riimis,siis täna olen sunnitud kirjutama ekstra rohkem.
Ka minu mõtted võivad olla segased ja väga metafoorilised,nii,et aru saamiseks,kirjutan ma iga mõtte uue algusega,ükski mõte ei ole seotud detailselt,vaid neid tuleb võtta kui suure terviku väikeseid osi,nagu puzzle.



Vaba saab olla ainult siis,kui hülgame rutiini,põhimõtted ja uskumused,ning ei lase ühiskonnal end rõhuda ja mõjutada.Tõeliselt vaba saad olla,kui sul puudub materiaalsus ja siht.

Me ei ole kohustatud leidma endale kaasat,partnerit elu lõpule vastu astumiseks,aga see on kaasasündinud igatsus.Keegi ei soovi lõpetada hingamist üksinduses ja kõik me inimhinged vajame kedagi enda kõrvale,inimest,kes mõistaks,kuulaks,oskaks arutleda,oskaks armastada meid sellisena nagu oleme.
NT:Christopher Johnson McCandless ütles"Õnn ainult tõeline,kui jagatud".


"Kahetsus pole muud,kui mineviku taastamine mõtetes ja püüd seda korrigeerida."


Kaduvus:

Seisan kuristiku serval ja mind tõmbab see pimeduses särav lootus,selge tähistaevas mu pea kohal ja tuul paitamas mu põski,kuid hirm eesootava ees.Igakord,kui püüan hüpata,tunnen oma keha krampi kiskuvat,kuigi lootus särab all sügavikus,olen siiski süvenenud rutiini,harjunud olema tähistaeva ja tuulte meelevallas,harjunud seda tundma kui reaalsust-ainsamat Õiget.Kuid seikleja natuur tõukab mind ja paari hingetõmbega langen ma aina allapoole ja aina kiiremini.Sulgen silmad,tundes vaikust avan need uuesti,ning leian end Tundmatusest,see,et ma hüppasin oli parim otsus minu elus,sest nüüd olin ma selle sära võimuses,temaga ühtne,samamoodi särav pimeduses.Kõik,mida meie toretsev sära valgustas,oli kaunis ja Tõeline.Ma teadsin sellest hetkest,et kui Tema kustub,siis teen seda minagi-Me olime tervik.



Kaduvuse mõiste on see,et kõik,mis laiub siin ilmas,isegi mõtteilmas,on määratud hajuma ja kustuma kunagi.Me elame küll oma lühikest elu piirangute ja nõudmistega,aga enne surma,kui kustub hing ja roiskub keha,mõistame,et elasime pimeduses ja ainult teiste jaoks.Tuleb leida tasakaal,elada küll maiste seaduste järgi,aga mõtelda,igavikulise printsiibile kohaselt.Keegi ei keela mõtelda,see on ainuke kindlus,et meie mõtted avardavad ja valgustavad meid.Kuna oleme kõik määratud kaduma hingelt ja meie loomeperiood on lühike,siis elame nii,et väärtustaksime iseendid ja teisi.

Kurbus ei ole alati halb emotsioon,tihti on just kurbus see,mis meid tõukab hallist igapäeva rutiinist eemale ja paneb meid vaatama elu teise pilguga.Olles kurvad,kasvõi niisama,ilma mingigi põhjuseta,langetame me otsuseid ja avastame,et elu on ainult nii õnnetu või rõõmus,kui selle ise teeme.

Su hallist massist
ma aru ei saa
Isiksuste värvilisest tassist
loomet tilgutad.


"Elu on nii üürike,et elamine tundub lausa patuna."



Kui ma vaatan ringi,loodust,inimesi,loomi,nende kõikide käitumist,isegi looduse omasid,leian tihti,et kas see kõik ei ole vaid tühine illusioon.Me oleme nii tillukesed ja hädised universumi kõiksuse ja igavikulisuse ees.Aga kui see maailm ongi illusioon,siis ütleme ausalt,olen mina armunud selle võludesse:päikesetõus,-loojang,tärkav kevad,talvised tuisud,tähistaevas,emotsioonid.Eks ikka kõik,mis on väärtuslik ja meeldejääv,kestab ainult hetke,olgu see kellegi reaalsuses või illusioonis.


On vahule kündnud lained,
mere sile,maheda pinna.
On ranna liivad kained,
samblad ehtind kalju rinna.

Ja liiv ja kalju rannal,
lained meelitamas merre.
Päike taevas kannab,
lootust igatsuse verre.

No anna meri andeks.
No anna kalju andeks.
Tuul ranna kuju annab.

Armu ammu keelab,
meri kalju armu neelab.
Meri rannale liiva kannab.