Monday, December 20, 2010

Hea ja Halb

Sattusin lugema ühe oma hea tuttava kirjutist,tema arvamusest filosoofidest.Ta oli aru saanud,et filosoofid on egotsentrilised ja ülbed.Eks nad muidugi ole ja kindlasti ka õigustatult,kuna kui sul on antud erinevalt teistest ikkagi võime näha kaugemale ja mõista,olla valgustatud vaimselt,tihti mõtiskleda asjade olemuslikkuse üle,siis on see vaid enda austamine ja nentimine fakti,et paljud teised sellega hakkama ei saa.

Kuna pealkiri on Hea ja Halb,siis mõtlesin kirjutada sellest,et miks ei saa nii mustvalgelt võtta selliseid sõnu nagu headus ja halb olemine.Teooria lähtub sellest,et kui üks isik näiteks sõidab autoga,tema teele jääb kass,kui oleks juhtunud ,et ta ajab kassi alla oleks kõik.punkt.Tema aga märkas kassi ja vaevus pidurdama,võime väita,et ta tegi heateo,säästis olendi elu.Nüüd see samune kass rändab tagasi koju,tema hooldajaks on noor tüdruk,aga selle tüdruku isa on paadunud alkohoolik ja vägivallatseja.Kass tuleb koju kraabib diivani ribadeks,ja mida teeb tüdruku isa koju jõudes,olles juba alkoholi joobes,ta võtab ja peksab tüdrukut tema kassi teo eest.Järeldus:kas oli ikka hea tegu see,et kass ellu jäi,selles situatsioonis kindlasti mitte.Eks see ole,et me kõik siin ilmas,loomad ja inimesed,mõjutame üksteist,isegi kui me ei tunne neid,ja halb võib teinekord olla hoopis hea ja hea halb.



Ajad:

Sügisvihm lehti leotab,
tuule embuses on maa,
suve endasse kaotab,
sügis värviline taas.

Päike aina harva paotab
oma kuldse palge,
maa pimeduses hajutab
viimse kiire alge.

Kõik värvidesse upub.
Kuu öösiti tõstab pea.
Suve igatsuse surub
minevikku,et sa teaks.

Nagu kõik me ilud,
ei kesta ka see,
sügistuule vilud,
okstes lehtede keed.

Nüüd peale sügist helget,
langeb taevast meil talv.
Ei anna alla kergelt.
Ei peata meid vall.

Ka selles lumivalges,
sügis igatsus ei hoia.
Talve külmas lumes karges,
igas meeles leiab sooja.

Talv kaua püsib me maal,
meid külmast lumest niisutab.
Kuid uue aasta aal,
kevad minema ta kihutab.

On tärganud maa ja meel.
Kõik varjust valge sai.
Kevad avanud me teed,
kasvuks lillel pind lai.

Oma iluga ta laiutab,
kõik haarab endasse.
Sooja tuulega ka kaisutab,
inimloomust pehmesse.

Kevad algust on teinud,
pannud elama me maa.
Sellest suvi on kuulnud,
ilma lavale tahab taas.

Suvel ülesanne ees,
teha taevas siniseks.
Soojaks muuta kõik veed,
päike kuldkollaseks.

Suve arm nii lühike,
loodus muutunud tasaseks.
Enne kui aru saame,
suvi muutunud sügiseks.

Friday, December 17, 2010

Avardumine

Kuna ei olnud võimalust eile kirja panna oma mõtisklusi ja emotsioone riimis,siis täna olen sunnitud kirjutama ekstra rohkem.
Ka minu mõtted võivad olla segased ja väga metafoorilised,nii,et aru saamiseks,kirjutan ma iga mõtte uue algusega,ükski mõte ei ole seotud detailselt,vaid neid tuleb võtta kui suure terviku väikeseid osi,nagu puzzle.



Vaba saab olla ainult siis,kui hülgame rutiini,põhimõtted ja uskumused,ning ei lase ühiskonnal end rõhuda ja mõjutada.Tõeliselt vaba saad olla,kui sul puudub materiaalsus ja siht.

Me ei ole kohustatud leidma endale kaasat,partnerit elu lõpule vastu astumiseks,aga see on kaasasündinud igatsus.Keegi ei soovi lõpetada hingamist üksinduses ja kõik me inimhinged vajame kedagi enda kõrvale,inimest,kes mõistaks,kuulaks,oskaks arutleda,oskaks armastada meid sellisena nagu oleme.
NT:Christopher Johnson McCandless ütles"Õnn ainult tõeline,kui jagatud".


"Kahetsus pole muud,kui mineviku taastamine mõtetes ja püüd seda korrigeerida."


Kaduvus:

Seisan kuristiku serval ja mind tõmbab see pimeduses särav lootus,selge tähistaevas mu pea kohal ja tuul paitamas mu põski,kuid hirm eesootava ees.Igakord,kui püüan hüpata,tunnen oma keha krampi kiskuvat,kuigi lootus särab all sügavikus,olen siiski süvenenud rutiini,harjunud olema tähistaeva ja tuulte meelevallas,harjunud seda tundma kui reaalsust-ainsamat Õiget.Kuid seikleja natuur tõukab mind ja paari hingetõmbega langen ma aina allapoole ja aina kiiremini.Sulgen silmad,tundes vaikust avan need uuesti,ning leian end Tundmatusest,see,et ma hüppasin oli parim otsus minu elus,sest nüüd olin ma selle sära võimuses,temaga ühtne,samamoodi särav pimeduses.Kõik,mida meie toretsev sära valgustas,oli kaunis ja Tõeline.Ma teadsin sellest hetkest,et kui Tema kustub,siis teen seda minagi-Me olime tervik.



Kaduvuse mõiste on see,et kõik,mis laiub siin ilmas,isegi mõtteilmas,on määratud hajuma ja kustuma kunagi.Me elame küll oma lühikest elu piirangute ja nõudmistega,aga enne surma,kui kustub hing ja roiskub keha,mõistame,et elasime pimeduses ja ainult teiste jaoks.Tuleb leida tasakaal,elada küll maiste seaduste järgi,aga mõtelda,igavikulise printsiibile kohaselt.Keegi ei keela mõtelda,see on ainuke kindlus,et meie mõtted avardavad ja valgustavad meid.Kuna oleme kõik määratud kaduma hingelt ja meie loomeperiood on lühike,siis elame nii,et väärtustaksime iseendid ja teisi.

Kurbus ei ole alati halb emotsioon,tihti on just kurbus see,mis meid tõukab hallist igapäeva rutiinist eemale ja paneb meid vaatama elu teise pilguga.Olles kurvad,kasvõi niisama,ilma mingigi põhjuseta,langetame me otsuseid ja avastame,et elu on ainult nii õnnetu või rõõmus,kui selle ise teeme.

Su hallist massist
ma aru ei saa
Isiksuste värvilisest tassist
loomet tilgutad.


"Elu on nii üürike,et elamine tundub lausa patuna."



Kui ma vaatan ringi,loodust,inimesi,loomi,nende kõikide käitumist,isegi looduse omasid,leian tihti,et kas see kõik ei ole vaid tühine illusioon.Me oleme nii tillukesed ja hädised universumi kõiksuse ja igavikulisuse ees.Aga kui see maailm ongi illusioon,siis ütleme ausalt,olen mina armunud selle võludesse:päikesetõus,-loojang,tärkav kevad,talvised tuisud,tähistaevas,emotsioonid.Eks ikka kõik,mis on väärtuslik ja meeldejääv,kestab ainult hetke,olgu see kellegi reaalsuses või illusioonis.


On vahule kündnud lained,
mere sile,maheda pinna.
On ranna liivad kained,
samblad ehtind kalju rinna.

Ja liiv ja kalju rannal,
lained meelitamas merre.
Päike taevas kannab,
lootust igatsuse verre.

No anna meri andeks.
No anna kalju andeks.
Tuul ranna kuju annab.

Armu ammu keelab,
meri kalju armu neelab.
Meri rannale liiva kannab.

Wednesday, December 15, 2010

Mõtted 2

Me pakume lohutust,nõu ja abi nii kergekäeliselt,kuid ei mõtle sellele,et mõjutame sellega kõike ja kõiki,arvatakse end siis olevat ju hea inimene,pühak ja mõni isegi,Jumal,kuid tegelikult oled paharet,kõige kurja algus.Ei tohiks anda pelgalt nõu,sest seda tehes leevendad sa teise isiku erinevaid emotsioone ja iseenese leidmist vaid enda arvamusega Õigest või Valest,Heast või Kurjast ja mina pean seda ebameeldivaks,kohusetundetuks liigikaaslaste vastu.Vääraks loomuse vastu.Inimesele on antud imeline võime näha ja tunda,ning anda endale mõista ja mõtiskleda kõige olemuslikusest.

Kuna olen vägagi lummatud jalutuskäikudest,eriti talvel,siis mõtlesin kirja panna ühtteist mõnest oma jalutamise mõtetest.:

Astun aeglasel sammul mööda lumist Tammiku teed,see lookleb nagu madu läbi vana metsa,mille kõrguvad puud oma au ja hiilgusega üle tee kõrguvad,just nagu püüaksid enda alla matta kogu valguse.Terve maa on kaetud lumevaibaga ja karge ning külm õhk täidab mu kopsud ja südame,see on kaunis Talv ja veel kaunim Loodus.Siin kõike hõlmavas vaikuses saan nautida Hetke ja mõtiskleda.Ainult sellistel hetkedel tunnen end alandliku ja teovõimetuna,sest looduse ilu ja võimsuse ees kummardun ka mina,mõtlev ja aktiivne inimeseloom.Tema on meie kõigi ja kõige Ema,Looja,kes aeglaselt,kuid sihikindlalt valmistas oma loomingut,lootes tunnustusele iseenda poolt ja Meie,aegade alguses,nagu lapsed,tänasime oma Ema,nimega Loodus,kummardasime teda,kuid mida vanemaks saime,seda rohkem täitus meie süda ahnuse,kadeduse ja vihaga.Ja Looja unus aegade hämarusse.
Aeg ajalt,nähes meie hävitavat loomust,andis Loodus märku,hoiatusi,et tuleksime mõistusele ja meenutaksime,kes on meie armastuse kinkija.
Lumetormid,äike,üleujutused,maavärinad-kõik annavad tunnistust Looduse vihast ja solvumisest.
Inimkond on kohusetundetu ja tänamatu,viimasedki looduse pärlid,nagu rohelised metsad,hävitatakse ja tarvitatakse inimese ahnuse nimel.
Ma isiklikult usun ja loodan,et kunagi tuleb päev,mil meie Looja,Loodus,samamoodi nagu meid ellu kutsudes,ka hävitab,et proovida uuesti ja ehk seekord ka paremini.

Järjekordne luule:

Miks särab päike,
miks kahvatub kuu,
miks kärab äike,
miks kustuvad sõnad su suul.

Maailm on kord nõnda,
et vihatakse kõiki
ja armastatakse mõnda,
kuid salatakse neidki.

Aga inimene ise paremaks
kõigist teistest end peab.
Süda siiski kurvemaks
ajapikku end neab.

Tuli ja tahm me needus,
iga vihkaja ainus veetlus.
Sõnadest tihti jääb väheks,
aga siis sõtta jälle läheks.

Tuesday, December 14, 2010

Mõtted

Ma ei otsi tõde,õiget või valet,ma otsin tõelisust,realismi.Elu,ma vaatan seda,kui näitemängu,olles ise publikuks ja tundes pinget või plaksutades ainult siis,kui näitemängus leidub lähedust tõelisusele,selline ongi maailm,nagu suur lava,mitmekülgse miljöö ja näitlejad kujutlemas inimesi,kes elavad minuga samaaegselt.Leian,et siin,selles hetkes,just nüüd ja praegu,pole mitte midagi ega kedagi,kes oleks tähtsam kui Sina või Mina,iseeneslik avardumine,enese täiustamine,teadmine,et kõik mis sa teed on õige,sest Vale on ainult võõra silmades,kuid sellest ei peaks me hoolima,vaid vääramatut õigsust,tunnet,et kõik mis teeme,mõtleme,ütleme,on ainult enesele ja endi rahuloluks.Kaldun arvamusele,et kriitika ja kommentaarid ja iseloomustused on vaid pelk igatsus meid arvustavale isikule,et kõik see mida arvatakse meis nägevat on enese pürgimine millegi samalaadse poole.

On teemasid,mida mõtisklen tihedamini,kui teisi,kuid alati satun segadusse,nagu sassi aetud lõng.Armastus,hoolimine,igatsus,vajadus,ihad,kired,kurbus,rõõm,need sügavikulised tunded,me loobime tähtsusetuid sõnu inimestele,näitamaks kui tundelised,targad ja inimlikud me oleme.Pole olemas defineeringut sõnale armastus,sest see pole materiaalne ega silmaga nähtav asi,see on meie aju soppides olev tundmus,sügav põhjatu meri,mis vahest või ainult korra ja igaveseks üle kallaste ajab,ning siis üle ujutab meie loovuse,olemuse ja reaalsuse.

Tänase päeva emotsioonidest lähtuv luuletus:

Ma vahest kergelt ärritun,
kui vaikus võtab maad.
Ja siis loodan vaid,
et heli kostaks taas.

Nii külm,nii külm on vaikuses,
kui udu endasse mässib.
Tundub,et lapseks jälle
maailmakord end käsib.

Nii soe,nii soe on helluses,
hoida käes sinu käsi,
peita pea,kui hirmutunne,
tunne minu vaimu räsib.

Las kallab vihm või tõmbab tuul,
olgu pimedus minu kojas täitjaks.
Kord kindlasti pimedus võtab,
et oleksin tema küünla läitjaks.