torso üle kantud…, tähendusega,
mis siin on õigustatud, vaesed
kodudeta rüütlid, ἀνίκητος
καὶ ἀκηδὴς,…
“miski minus suri sel päeval,”
“miski sinus sündis…,”
kuidas võikski paremat tahta,
kuri kurbus tahumatu,
nagu vana koer, pool -
kurt ja pool -
pime,
“ta tegi selle ära…,”
“ja vaata vaid - ime,”
*
see oli pudulojuste kants,
rumalate kantslist,
nad kasutanud olid…, omni ära,
paberitel, pärgamentidel -
kullane kui kuu, uhhuu,
uhhuu, siis tuli ‘lapse leivategu’,
nagu lahja piim,
haputaigen üle kerkind,
suvisene ekstravert,
kõik lehed pilla-palla,
jumal heitnud täringut,
maailm nüüd maailma sees,
see oli üksildane mees,
nagu karbita tigu, exfoliate,
kantuna tühjusest ja lootusest,
janune mitmemehekõrbes,
siingi Ozymandias…, pime,
on kirjutanud riimi:
“Näe vaata - ime!”,
*
On loendet ingleid…,
üksipulka,
neil oli rand, mõnu,
teise vereliini tusatunne,
kusagil kaugel,
verivärske ema…,
imikut on suigutamas unne,
kuidas kadunute seas,
juba selles eas, doulata
ei võitu nopi,
nad olid pärijate liiki,
emalehmalellepoja riiki,
jumaliku vaimu poliitika
on kauge näivus,
kõrb tahumatutele,
taltunud tuulispask,
ainus häda lapsevankris,
et miskit mäda,
*
nüüd siis kimääri lõuad,
unustuse hõlm - kime,
siingi lausu riim:
“Näe vaata - ime!”,
*
ja kui ma siis jälle tulen,
torukübar koju jäänd,
kepp kui vasika keel,
unustuste maitsvaim neste,
su imeline tagataustafiguur,
naine jumalikku sorti,
ma pillan miljonisse horti,
ja hüüan:
“Vaata - ime!”
“Ma polegi pime!”
