Antumbra

Meie metsikute teine müür,

valged õied maakodus,

lahvatava tundmuse mesimagus helk,

kalleid materjale,

siis sina kandsid punast,

naeratasid pärlmutter hambaid,

varjamata reostatud hinge,

enne pärispattu roosiaias,

roheline baldahhiin, samet,

ma mõtlesin:

"ilu" – ladina keeles,

ja keerasin teise külje,

*

metsikute lõvide jalad,

seismas kohvilaua all,

mõrkja hommiku aroomid,

kelneril kõik kombed selged,

mind saatis naine,

*

vaegusi loeti salaja,

neil olid isade ja emade,

isaisade ja emaemade..., 

nimed,

*

mulle öeldi kõrva sisse,

sõnad madujate niitidena,

liibumas mööda möödaniku vaiku,

mööda möödaniku vaiku,

nagu öö mis liiga pikk,

*

siis sellest sai meie suvi,

päikese kuldne mõõk, kilpki,

seal võõra valguse all,

taevalina, sinisest sinisem,

Antumbra,

*

meie hinged olid väljadele,

lumistele kõrbetele,

kaugetele orgudele,

näritud puudele,

üksikutele okastele,

libedatele kividele,

seal jões, 

kust kala ei tohtinud püüda,

*

siis me armatsesime,

nagu mustad puudlid,

kõrbenud ja varakad,

kuldsed mündid,

kõlisemas taskus,

*

enne taevaminemispüha,

ohh seda caelo't,

nüüd annan endast kõik,

annan iseendale.