kui kaunis võhumõõga väli,
näe siingi õitsvat ristikheina,
kus käsi silitanud käsi,
*
keegi teine päiksepoolses toas,
lausund kaunilt:
"ära väsi",
"ära väsi"
*
nad oodanud on tuletoojaid,
akolüütne võõras sugu,
kelle päralt teise ilma,
teise ilma teine lugu,
*
nagu ahvileivapuu,
või roos
või rebane,
või kroon ilma keerubita,
*
mu hing on väike prints,
ta laulab sinisest taevast
kannab maad Atlaslikult,
visalt, varmalt,
*
ta ainult õhku endas,
endas ära kannab,
sinna kuhu vaatab ülim,
täiusliku naha kandja,
*
igavese elu andja.
No comments:
Post a Comment