Ἐλευθερία

Su loomad on targad,

targad on su loomad,

kui mansetinööbid pimeduses,

silmade jumalik alge,

nii valge, nii valge…,

nagu kuu,

*

me paistsime võõrastele,

nagu tuli ja tikk ja lööja,

sitikad, mardikad…,

ja miski veel,

Zarathustra kaalus oma olukorda,

vesi lainetas mõnusalt,

*

aga luule pidi tulema (sest tulemata ei saa jätta),

vaikuses (sest mõnusam),

nad süü olid seadnud nii,

et vasikale vestibüül -

ülejäänust peeti lugu,

*

enamus ei mõista olukorda,

selle rahulikku tõsisust,

veetlevaid silmi, loojangut,

kaugel lookleva tänava,

veidrat valu…,

seda me ei talu,

*

võetuna asjade otsusest…,

peita oma tuline valu,

kaalus tema, raskenäolisena,

et peab vist ilusaks hingeks hakkama,

tuline valu kinnitas veelgi,

et aeg oli siinmaal, tujurõngad,

*

Aldousele andis ta mitut nahka,

keeras mutrid poldid, 

ja oligi ἐλευθερία.