Antumbra

Meie metsikute teine müür,

valged õied maakodus,

lahvatava tundmuse mesimagus helk,

kalleid materjale,

siis sina kandsid punast,

naeratasid pärlmutter hambaid,

varjamata reostatud hinge,

enne pärispattu roosiaias,

roheline baldahhiin, samet,

ma mõtlesin:

"ilu" – ladina keeles,

ja keerasin teise külje,

*

metsikute lõvide jalad,

seismas kohvilaua all,

mõrkja hommiku aroomid,

kelneril kõik kombed selged,

mind saatis naine,

*

vaegusi loeti salaja,

neil olid isade ja emade,

isaisade ja emaemade..., 

nimed,

*

mulle öeldi kõrva sisse,

sõnad madujate niitidena,

liibumas mööda möödaniku vaiku,

mööda möödaniku vaiku,

nagu öö mis liiga pikk,

*

siis sellest sai meie suvi,

päikese kuldne mõõk, kilpki,

seal võõra valguse all,

taevalina, sinisest sinisem,

Antumbra,

*

meie hinged olid väljadele,

lumistele kõrbetele,

kaugetele orgudele,

näritud puudele,

üksikutele okastele,

libedatele kividele,

seal jões, 

kust kala ei tohtinud püüda,

*

siis me armatsesime,

nagu mustad puudlid,

kõrbenud ja varakad,

kuldsed mündid,

kõlisemas taskus,

*

enne taevaminemispüha,

ohh seda caelo't,

nüüd annan endast kõik,

annan iseendale.

Aniene

Sinust saab minu võidu trubaduur,

nagu iidne Oidipus,

kes tappis oma isa 

ja abiellus oma emaga,

kõik nad teevad seda,

ühel või teisel moel,

leiavad vanemate puudujäägi,

rahulolematus tugev tunne,

leiavad kallimatest,

*

teemantina õhtud Aniene ääres,

kuumava Rooma algasend, võluv,

nüüd algab tuliste pühade vaikne lõpp,

püssipärad pardinokast, piilu-piilu,

ma löönud mitu kiilu - hinge sulle,

hinge sulle,

*

selle valguse salapära, püütuna purki,

ta oli noor, ta oli kaunis,

kaunim kui muidu,

vihatud tema ilu pärast,

teadmised tulla hiljem,

Aniene kaldal, 

*

peale…,

teise poole võitu.

Ἐλευθερία

Su loomad on targad,

targad on su loomad,

kui mansetinööbid pimeduses,

silmade jumalik alge,

nii valge, nii valge…,

nagu kuu,

*

me paistsime võõrastele,

nagu tuli ja tikk ja lööja,

sitikad, mardikad…,

ja miski veel,

Zarathustra kaalus oma olukorda,

vesi lainetas mõnusalt,

*

aga luule pidi tulema (sest tulemata ei saa jätta),

vaikuses (sest mõnusam),

nad süü olid seadnud nii,

et vasikale vestibüül -

ülejäänust peeti lugu,

*

enamus ei mõista olukorda,

selle rahulikku tõsisust,

veetlevaid silmi, loojangut,

kaugel lookleva tänava,

veidrat valu…,

seda me ei talu,

*

võetuna asjade otsusest…,

peita oma tuline valu,

kaalus tema, raskenäolisena,

et peab vist ilusaks hingeks hakkama,

tuline valu kinnitas veelgi,

et aeg oli siinmaal, tujurõngad,

*

Aldousele andis ta mitut nahka,

keeras mutrid poldid, 

ja oligi ἐλευθερία. 

δαιμόνιον

On käed ja jalad,

torso üle kantud…, tähendusega,

mis siin on õigustatud, vaesed

kodudeta rüütlid, ἀνίκητος 

καὶ ἀκηδὴς,…

“miski minus suri sel päeval,”

“miski sinus sündis…,”

kuidas võikski paremat tahta,

kuri kurbus tahumatu,

nagu vana koer, pool -

kurt ja pool -

pime,

“ta tegi selle ära…,”

“ja vaata vaid - ime,”

*

see oli pudulojuste kants,

rumalate kantslist,

nad kasutanud olid…, omni ära,

paberitel, pärgamentidel -

kullane kui kuu, uhhuu,

uhhuu, siis tuli ‘lapse leivategu’,

nagu lahja piim,

haputaigen üle kerkind,

suvisene ekstravert,

kõik lehed pilla-palla,

jumal heitnud täringut,

maailm nüüd maailma sees,

see oli üksildane mees,

nagu karbita tigu, exfoliate,

kantuna tühjusest ja lootusest,

janune mitmemehekõrbes, 

siingi Ozymandias…, pime,

on kirjutanud riimi:

“Näe vaata - ime!”,

*

On loendet ingleid…, 

üksipulka,

neil oli rand, mõnu,

teise vereliini tusatunne,

kusagil kaugel,

verivärske ema…,

imikut on suigutamas unne,

kuidas kadunute seas,

juba selles eas, doulata

ei võitu nopi,

nad olid pärijate liiki,

emalehmalellepoja riiki,

jumaliku vaimu poliitika

on kauge näivus,

kõrb tahumatutele,

taltunud tuulispask,

ainus häda lapsevankris,

et miskit mäda,

*

nüüd siis kimääri lõuad,

unustuse hõlm - kime,

siingi lausu riim: 

“Näe vaata - ime!”,

*

ja kui ma siis jälle tulen,

torukübar koju jäänd,

kepp kui vasika keel,

unustuste maitsvaim neste,

su imeline tagataustafiguur,

naine jumalikku sorti,

ma pillan miljonisse horti,

ja hüüan: 

“Vaata - ime!”

“Ma polegi pime!”

ὀστέον

Kalda uhund pärle,

kagus kauge poisiiga,

Jaapani aed, ajatu masin -

see elamise asi, serenus,

*

nende veetluse pihiisa,

pihil piirid igat sorti,

mugulkartul, võõrad näsud,

võõras nende nahavärvgi,

*

kauge valge torn,

nii võluv figuur, meenutamas ex/e,

nad tulevad…,

kui magusvahukuu,

*

mina olen lubamise luu.

Igavese elu andja

mu vihkamiste salapära,

kui kaunis võhumõõga väli,

näe siingi õitsvat ristikheina,

kus käsi silitanud käsi,

*

keegi teine päiksepoolses toas,

lausund kaunilt:

"ära väsi",

"ära väsi"

*

nad oodanud on tuletoojaid,

akolüütne võõras sugu,

kelle päralt teise ilma,

teise ilma teine lugu,

*

nagu ahvileivapuu,

või roos

või rebane,

või kroon ilma keerubita,

*

mu hing on väike prints,

ta laulab sinisest taevast

kannab maad Atlaslikult,

visalt, varmalt,

*

ta ainult õhku endas,

endas ära kannab,

sinna kuhu vaatab ülim,

täiusliku naha kandja,

*

igavese elu andja.