Finis

Ja siis oma kallima seismise,

ootusäreva pilguga,

kõne mille nägu oli tulnud…,

oli tulnud pilkamata,

kuid otse ilmutades end,

kõneles vana ja muredat keelt,

tema nimes polnud jaksu,

ilm kõndis temast läbi,

tema kõrval,

nagu marutõbine koer,

ehmatav ja ohtlik, ta mõtles,

mil kustub kurjuse sära?

mil kuhtub kurbade laul?

kui keegi pole üksinduse sõber,

kes veel mind kohutaks…,

kes võtaks kaasa,

kui tuul ja männimets on…,

ohutu ja okkaid täis,

ja lapsed, 

nad mängivad mängu,

ehitavad onni,

valgus paistis,

see sinu silmi,

kui puudutati.

finis.