Caltha palustris

mustava kuu paelus,

su uhkuski on üleaedne,

nagu narmas vaikelu…,

üks üle ühe, (üle teise),

siis peatus mis lubas…,

lubas hingetõmbeaega,

kuni taastuvad su loomad,

põdrad, kitsed, lambad,

lõvid, kotkad, maod,

maikuine põlemise hõng,

simultaanne õhkumise lõng,

päike kui vaeslapse udar,

varsakabi kuumal suvel,

see caltha palustris,

sinu vihm minu kollastel…,

kuldkollastel õitel,

nii magus ja hea,

erutava loojangu nektar,

su sume päevalõpu taevas,

Conchali rannas pärisvaevas,

ilma inimese patuta,

ei sündi, ei surma, ei

algust, ei lõppu,

vaid kauge tule madal kuma,

hõbejas tuhakuulaik keskööpimeduses,

siis siugjassiidjas puudutus,

õrnem kui lõpupidu,

süütuse valm, kaduvik,

selle mannetu hetk,

kui lamasime teineteise kõrval,

alasti ja prii, hinged avali,

südametes sees see elamise asi,

nähtamatu ratas, kuldne,

tikanditega, ehitud ja kaunis,

elegantse loomise lubadus,

tärkava tähe sära,

selle igaviku looril,

ainult postament,

sellel kiri: siin nad on…,

siia nad jäävad.