Teadlikkuse jõukus (varavalminud varasalvest)

Kõigil ehetel on sinu nimi, sedasi oled loonud,

sinu vägi ja teadmise kuldne kroon 

ehivad kõike mida saab ja kõike milles saab, 

sedasi oled loodud,

sinu jõukuse ilming on sinu kohalolu, ei midagi muud,

ei midagi vähemat, ei midagi rohkemat,

sina, kõigi oma tüügaste ja iludega,

aeg – salamõrtsuka teekann, kivid kõik pestud,

näotu valim sala-reegleid, kellegi mängus,

aga sina sinuna, oled keegi teine,

oled mängust üle, vilistad õlekõrs suus,

toetudes vastu kunagise elu ehit puud,

rohelised lehed langemas omasoodu,

lapsed kilkavad ja nutavad, jauravad oma pisukeste eest,

raha – suur Mammona, kõrgub nende kohal,

litside lits ja hoorade hoor, 

aga sina näed temas seda tõelisuse ja teadlikkuse vaimu,

mille sa ise oled loonud, milleks sa ise oled loodud

sära kinkijatele saab osaks sära ise,

sest kuidas veel saab kinkida midagi, mis poleks sina ise,

see tõeline, see päris, sina – kui kõiksuse algupära,

nanosekund enne ilmumist, enne ilmnemist,

mis väekaid sõnu saab ütlemata jätta,

mis tegusid varna, mis õndsusi teistele kanda,

iga avarus on avalik, seda oleme teadnud,

kuid, et iga avalikkus on avarus – peame veel teadma.