toreduse ja virkuse kõnemehed, tegude vardjad,
kantuna oma meelelisuse vägivaldsest tahtest
ja leidmata nendele tahtmistele nimesid,
siis pidid nemad, jah nemad,
võtma oma nõu ja jõuga kõigiti varjatud vale
ja pesema selle allikates ja fontäänide all,
kuivatama metsa ja tuule vallatuis mängus,
kõiksus paras paharet – kolm küünart isesoodu,
lasknud kõik pudulojused valla, hinge nõmmed
ja hingetõmbed nüüd neid kitsi,
neid laigulisi must-valgeid lehmi täis,
enne kui jõutakse pühade ringide haardeisse,
karikad suul, kuldne mekk huulteil,
festiivsed naised oma graatsiliste kassidega
tantsimas avatud uste ja sümbolite tarvis,
ringjas madu lõpetanud sööma,
kodutus asendunud pehmuse ja jaheduse puhtusega,
küünlad veebruaris, tuisk tuhat tuulevõitu,
karikate kõrval punased täringud valgete täpikestega,
terve ja terav silm märganud tähti neil täpikestel,
tere taevas ja tere torm, kodu siin ja kodu seal,
muusika ka kurtide kõrvus, isiklikkuse püha lammas,
valgus koordis, püha ja pühitud vahitorn,
tervise ja küllusega said jõed kõik nõnnapidi.
No comments:
Post a Comment