Thursday, February 17, 2022

Cerbero ist Hades (heitmata)

Nüüd on uus ajastu ja uskumuste tuline tera
sulatab viimsegi tõe, võina, aeglaselt sulava võina,
kuum ja kollane, soolakristallide praksudes,
voolab mööda üksiklase sääri, 
pakatab kihutavast valutundest, 
enne kui taheneb roojatu ükskõiksusega.

"Emake vaeseke!", (kelle vaeseke, kellest?)
kaasatundmise õigustus veenab tahumatuid,
rumalaid ja tahumatuid, ma ütlen,
õigustus tunda end ülevana, arvamiste karikakar,
mina-tema, tema-mina, mina-tema, tema-mina,
aga inglisoodu päevitajad, päikese nähtamatu kiitus,
üleõlasülituste päevakajalisus, deemonite lasteaed,
nõudis minult selle ütlemise kindlameelsust.

Kõige ühise nimel oldakse valmis surema
ja suremist peate te saama, sellest olete te valmistatud,
sellest olete te tulnud, et hingata elu ära,
et võidelda ja kannatada, sest on popp,
sest on noortepärane, võidelda hädisuse, mannetuse
ja keeruliste väljendite nimel, õigustühisus paljastatud,
kihvad valmis rebima maailma neitsinahka.

Aga need seal meie seas, kuklad kanged ja silmad pahupidi,
tervisest pakatav pärus, laenatud inim-kolleegidelt,
sulav alumiinium-mürk põskkoopas, maitsemeeled taltund,
talitsemata õrritamas vägivaldset hukku, needsid vabadust,
needsid ja kiitsid takka: "Võtke veel! Võtke veel!
Meie ei tea! Meie ei taha! Meie ei oska!"

Ja need teised – toitunud hädisuste kalkvel silmapilgust,
võtsid oma osa, ehitasid aiad ja vormid ja valasid neisse
sinu definitsiooni, sinu määratluse, sinu ajaloo,
kasukad kingitakse varnast, nahk laenatud pärismaalaselt,
enne kui lamba-aastal sünnivad ja surevad nad kõik.

Esimene asi, mida nad kuulsid, oli õrn naisehääl
ja vesi, mida valati kuhugi, uute reaalsuste juures
pühib matski oma saapad vanast mudast 
ja astub teadjamehe hütti.

Kõrgetel riiulitel asetsevad kollase vedelikuga purgid,
haisvad pudelid nurgas, maja kui münt,
keerlemas olemise ja oletuse piiririigis,
ning ärkajad on väljaspool kirjeldust,
kohe peale seda punkti.

Kohe peale ärkamist.

No comments:

Post a Comment