I
Jooned liivas on vanad mälestused,
hetk enne ja pärast varavalminud tundeõunu,
söödud punaste ja kuldsete sähvatustega,
polaroidi raputav kätetihnik, sirelite õitseaegu,
panevad lapsed vanade vankritesse,
sinna tikrite alla, rabarberite kõrvale,
kohe kisselliks saamas, sügisvihmad tulekul,
lõhnavate ideede ja nende kandjate manust
tuleb hoida hoolega, vahepeal süütu, vahepeal süüdatu,
siis saab kohvi koorega, siguritki sekka, tore vaheldus,
aga meie näod olid kaartidel, kollaste kaustikute vahel,
kollastele paberitele veetud numbrid ja jooned,
kõik kandmas üle päris-Eesti, üle kümne künka
ja tuhande saare, vete ja veskite ja tormavate allikate,
üle tuha ja kaevanduste, korstende ja vaksalite,
kuni peatunud mu nina ees,
suure rõõmu ja elevusega, kõige suurem mees,
keda teised hüüdsid eneseks,
kuni peatunud mu nina ees,
suure rõõmu ja elevusega, kõige suurem mees,
keda teised hüüdsid eneseks!
II
Kõik keda kunagi on kannustanud teised,
need halavad ja vannutatud teised,
orjasugu, keeled ripakil, nõudmas tasu,
tegemata töö eest, tasu oma sünni eest,
vead veetud armidena laubal, sünnist saati,
veeldunud kahetsuste varapangaks,
latikas taalriks, eurost pole tolku,
nüüd veebruar – kodutunde ekspo,
punkt, punkt, punkt, pooleli ehit pooleli ehitused,
isaisa sünnimaa, pulk siin ja palk seal,
karatud kadakast ja karastatud terasest,
naerupall taevakera – kuldne õhtuoode,
valvab meie pesakasti, eestimeelne mees
koogutab selle teise koera ees,
vägi ja jõud, jõud ja vägi,
sai taevastelegi segi, et kes kellega,
kui kahasse, kui nahasse, selge see,
selge see, et kasud sees.
III
Väljaspool koduseina meelitab naine meest,
kannab oma maskile tundepuntrad,
kergitab sooja kodutunde varjus seelikut
ja kutsub mehi lasteks, emaduse sophia,
ja kui tõe aeg on käes, kuldsed sõrmused
helklemas valgust täis ruumis, mustaga kirjutatud
allkirjad kinnitanud varsti võitlevate vägede raevu,
lööb aegade lastehoidja ja tema kasvatus
mehe vihas välja, kutsub tagasi, ei lõppe ealeski,
sõlmib kaheksasse ja jätab nööriga radiaatori külge.
IV
Kaevuhoidja kergitas kaane ja puges peaaegu
tervenisti sisse, surkis midagi ühe, teise,
veel kolmat kordagi ja ei öelnud sõnagi,
naases ühe tamasseri raua ja tsaariaegsete müntidega,
sedasi sööb kotermann neid, kes naerust kaugemal ei käi,
ta ütles ja pöördus oma põlevate silmadega
tüdrukute poole, kompas nende ihuliikmeid
ja kiitis taevast, jumal pööranud pilgu sellelt pildilt,
veritsevate pilvede aegu, veetlev egiptlane,
nagu päriselt, nagu siin nende jutus,
kõnnime vastakuti, sõnadega relvastatud,
eestlase kultuur kui võõra raha,
laenu leib ja laastutuli ei kesta kaua,
mets ei maksa midagi, maksab liiatigi,
rahva pärus on selle pärimus, keel ja veretõug,
mõni ütleks, vaieldud juba teisiti,
kui luuletaja läheb poliitiliseks, on ta vaene luuletaja,
kui poliitika läheb luuleliseks, on ta rikas poliitika,
nõnda seotakse lehmapulli aia külge,
rebitud perse ja verise sarvega.
V
Viies osa saab olema su lemmik,
sest kui lemmingute aegu loivasid need,
kes varem polnud kõndinudki,
said vaesest ja vargast mõne pihu ümber
maiasmokast kassid,
kihavad kihvad, kollased ja puntras,
lapsepõlve aegu, enne surevaid kaelkirjakuid,
ananass vist puu otsas, raske kui kurat,
eestlane ei karda tööd, töö aga eestlast küll,
liigne agarus on ogarus, punastest tellistest korstnad,
tossanud ühtesoodu, särin selle riigi soontes,
liig kallis küll, kuid särin siiski, elumahlad-nektarid,
parasiitlik eluloom, elus ja loom,
uue maailma sünd ja selle maailma nimel
peab leppima mõningate kaotustega, mõni arvab,
võtjate päris pole nende pärus,
sest sa annad, sest sa oled andnud,
Püreneedest tuli püree ja mass selle tarvis,
meie jäätis magusam, võõraviha paratamatu,
vihastatud mitte võõra vaid oma peale,
hundile hunti ja naabrist parem,
nüüd veel kitsi, sest neid veel vähe,
kitsed, laiguliste persetega, kappavad omasoodu,
Tallinn-Tartu mnt, kiirust täis ninad ja baas,
individualismi ja kollektivismi tähetund,
versus, versus, versus.
VI
Sunniti aga ei sunnitud ka, JOKK,
keegi lõi kuskil pea ära, peitis mütsiga,
reeglid siin ja reeglid seal, kaamerad iga nurga peal,
kadaka-katedraalid, mõni minu sõbergi kasutas
neid kulunud väljendeid, kulunud aga kirkust täis,
me oleme Tallinnast. me maksame,
patustajatel on patused mõtted, jumalasulane sulas ära,
võim võttis kätte ja pani käe ette,
ega mõni tola künast kaugemale saa,
astus ikka sita kätte, sissepoole maailmas võitis,
soe ja pehme koht, uutele sigadele on pandud puhast põhku,
seal kaugel Toome peal, meile teadaolevalt
sööb nähtamatu kaheksajalg selle koos kontudega,
ajab oma lihaselised kombitsad kõigi prigude ja pragude vahele
ja ütleb sulle ruuporist, et Emergencies Act.
VII
Punaste sipelgate aegu põlesime enneaegselt,
küll enese, küll teistegi eest,
keegi salajane korrutanud, et olles sündinud,
oled sa viimane vale, olles sündinud,
puudub sul tahe, olles sündinud,
avarate salude aegu pole isegi Maarjamaa hoitud,
kui ainult seltsimeeste ja kleeplindi ja traadiga,
aga lootus sureb viimasena,
lootus küll lollide lohutus, aga mis sa teed,
olles sündinud siia ilma,
tuleb lollide reeglid selgeks õppida,
et teaks mida murda,
nagu teeks paberist lennukeid
ja viskaks neid jõkke, võibolla Emajõkke,
võibolla Keila jõkke, kirjutaks peale S.O.S
ja ei muretseks üldse, nõnda nagu praegu –
tulvavate vete aegu.
