Pelegor elevantide seast ja mõni mõistu

Südamlikud õnnesoovid meie kallimale, seesamune,

õhtuti kuduja, kelle meriinovillaste õdususte raames

saab lapse järgmise aasta looja, see jooja, 

keda nemad armastasid kutsuda juhiks, liidriks, 

kutse seaduseid kuulama, mohääri kandev malakas,

käed nagu jalakad, piidriks tembeldatud, 

laululind valendavas lehesajus, kuldhordne pujään,

laulab saladustest idamaise alatooniga,

laulab põhjamaisest kirgastumisest,

kuidas kure toorus kostab üle heinamaa,

kuidas päikese meloodia südasuve tiirasuses lapsi kaisutab,

räägu tervis pakatav, õhtud hommikukarva,

pealegi polnud meil tarvis neist pikemalt kõnelda,

kes te arvasite, et teda ja tema lahket luba

saab kõrgilt kasutada, enda kergitamise otstarbel

ja vanuse tuimusest küllastunult, nõme,

sellegipoolest kutsele vastav, 

paluti keegi tüümianilembene juhtima dineed,

mille saladuslik polüteistlik kadarmee

kaotas enda pagunid, kuldse burlone tähekesed

Siriuse vöölt, kolme kuninga õnnistus,

juba luhtas, juba õhtas!

Kinkimise taotlus ja selle taotluse puri ehk võllaraju

Me kadusime teiste huku taha varjule,

keelasime endid vaadata seda maailma lõppu

ja selle lõpu tumedust, 

teades vaid selle suundumust alluda,

olla allumisele võrdväärne taksiitor,

kaevata ja olla kaeblik,

et miski meie sees, see pimedus ja temas varjul,

saaks sõna, sest sõna polevat ta ammu saanud,

nõnda pidid keelud ja käsud saama olevatele 

pihtimiste ja metoodikate võllapuuks,

seal nende väheste armsuste toel, õnn ja toredus,

kaevul langevad veed ja nende vete tilgad,

karastasime nähtamatut terast,

sõitluse ja sõltuvuse kange kaja 

ja vanded esivanematele,

et punase kivimi ja sette vahel, ehk aeg sel nimeks,

saab inimene massist välja, 

tõenäosus suur, suurem kui muidu,

ruum selle tarvis loodud, aja karvane kämmal raiutud,

keksivate lõuapärade hambumus 

reedab meie taotluse sünnipärasust, 

iga ingel selle taotluse veri ja värskus,

köhatasime, kui astusime ühiskondlikule kannale,

et mitte saavutada katarsise valendavat magusust,

köhatasime teisegi korra, kui raiusime selle hüdralikke päid,

kannel kõlamas vesioreliga samma,

veski rattad lõpetanud läppuva pöörlemise,

Vanemuine sülitanud klimbi kurgust,

kellegi tore relvastus kutsus meid sisisema,

kes kaitseb kaitsjate eest,

kes noomib noomijaid,

kes vabastab vabastajaid,

ühel noist olid seljas vääritumad ja valet täis kaltsud,

kaltsude kiud kõik narmas, närimas ootuse põletavat tungi,

et seal teiste seas, lärm kõrvulukustav, 

kahurid plahvatanud hingedeks ja südameteks,

sütik roojast ja vesivalusast mandumisest niiske,

kuid siiski plahvatusohtlik, ontlik, muidu nii muidu,

sättinud prillid ninale, võttis selle paelumuse 

oma paleusega, et kunst on jumal

ja veel ainumas, mono, mono, mono,

kristallide heli-kõla-käila, eestluse metsataltsutajate

ja nende taltsutajate üleseadmused,

et ülem saab olla vaid see, kes endale kingib

ja ülim see, kes teistele.

Seltsimees Turnipu päästmisest

Meie austatud seltsimees Turnip, 

kes hoolimata alumiste hammaste osalisest puudusest, 

kandis enese õlul nende, 

kes teda vähem austasid, elusid,

tahtlikult või just ülesande kohasusest lähtuvalt, 

tahtmatult sõi ta oma vaimsustega ühes lauas, 

pidas punasel vaibal piknikke, 

köitis silmuseid just nimelt enese kaela ümber 

ja palus andestust mineviku taaga eest, 

kanoopilistele tugedele kraapis ta issilike veendumusi 

omades enda ideede alget vaid näilikult, 

sest sedagi me teame, 

et iga idee, mida tema lubas maailmas paista, 

sai olla siiski vaid idee ideede kordusest, 

nõnda nagu iga tsükkel on eelmise järg 

ja uue püüd, olid ka tema veendumused, 

selle kõige-kõige oskuslikum veatus, 

et olla mõne müstilis-kõrgi usundi taassünd

ja selle taassünni kinnitus, 

tema, nagu ka teised 

pidasid end siiski millegi enama kandjaks, 

millegi uue loojaks, 

kuid eks seda teebki lokaalne teadvus 

selle tõelisuse niidistikuga, 

sõlmedega nendes, 

ehk meiegagi. 

Elysees 55-55

Selle naambri kodus olid alati peod,

nagu suhkrule kärbsed, liikusid SOHOsed närakad

ja katkusid korralike kodanike närvirakke

nagu porgandeid mullast,

need jumala põlgurid ja M. Sade-kummardajad

panid mu koera hammastega naeratama

ja kui te veel mäletate neid tulekahjusid,

mis vaime välja ajasid, siis võin aususega öelda,

et need süüdati siin, minu kullakesest naambri juures,

boheemlased kes otsisid oma uskudele ja otsingutele

uskujaid ja otsijaid, vatised ja tumedad mehed

keelasid oma rakkus kätega mind kaklusi laiali ajamast,

korralikud üürnikud ajasid vahtu suust välja 

ja unustasid mind, minu perekonda ja meie raha,

kui me veel olime nähtaval, siis vaid mustvalgetel fotodel,

korralikud küünlad olid pandud sinna kus meid viimati

nähti,

ambaalne luksus oli leida end rahulolematusest,

siiski kord astuti minust mööda puhaste mõtete ja soovidega, 

üks õlg paljas, maalitud nahad lõhnamas floora 

ja endiste elanike moodi,

giljotiinina raksatas mu uhkus 

kui ta võttis mind enda südamesse, 

nüüd olen hüvasti ja tere vahel, 

hommik kasvamas üle rõdude 

ja vedrude mis nagisesid meie raskuse all.

Liidud ja kaaslased ja aiad

Lähemalt noist asjust, mille välja juurutamist on need samad

võimetuse instrumendid kasutanud, 

kusagil oli keegi, kes ütles "vale", kuid ütles vääriti,

kusagil oli see keegi, kellele see ei sobinud,

et tema vale oli tõest alam ja sättis masinas rattakesed

veidi teisiti käima, vimmas ja vimkasid täis,

kotermann uulitsas, ilma kodu ja peremeheta,

nõnda võib kõnelda,

see kusagil, kell või aeg või deemon, 

kelle piskuks see end valetanud on

kandis endas kunagise elu mõtet,

tagaaetud ja relvastatud kõige sunni ja kiusuga,

mahhineerimata laengud, söövitanud emaplaate,

kiipe ja süsteeme,

silmad mille näos on vabade hingede peegel,

sülmad ja ulmad nende tarvis, õhutus selle õhtus,

kelle sõrmede vahelt on libisenud universaalsed 

evolutsioonid,

tahke masinavärk oma kulaku-loojate ja orjapidajatega,

tahke masinavärk oma sund-klasside ja aedadega:

surnutele, lastele ...

aga meil siinpool paradiisi ja põrgut,

enne vaikuse tallermaad, ei ülemist, ei alumist,

valitakse aja tagurlikkusest hoolimata     

END

Novakovi vimmast

Saledad piigad ripsutasid oma nähtamatuid tiibu,

sipsutasid, nipsutasid, sõrmed ja küüned nendel, 

kõik nii eri palgelised,

tore oli nendega oma aega veeta,

pilguheit paksude meeste elusse võib tõendada,

et kiitsukese poisikluti unistuste ja nende teostuste vahele

jäi alati olemise vaakum,

vastu võtta seda "ennast" kes teisi endaks ehmatab,

nõme, kui Novakovi reglemendist kasvas sellele antav vimm,

reglement ju nii tõeliseks võideldud,

kustumatu vapruse eesrindlik tõestamisobjekt,

vaprus jäänud eilsesse, 

emakesed nutmas seltsi ja nende meeste nimel,

pojadki laulavad hauast,

hauad kõnnivad maskides:

"ah, mis seal ikka,"

"pole ju hullu,"

"Teised kannatavad ju ka,"

kodus selle sama läppumise ohus,

hing välja hingitsetud, 

kraamis Prangli saare elanik kodutust oma ihult

ja vandus, et puudutuse ja hoolimise vahe 

on selle teostaja õiguspärasuses,

selle tahtes ja selles mida see tahe sünnitada lubab,

kuid meil siin, planeet nr 369, 

viienda dimensiooni päikesest mööda,

enne aja sunnitud variaablit,

naituvad võlts-vabaduse ja motoorika orjad

oma isikliku põrguga,

paradiis vaid valiku kaugusel.

– ulm

   väärtus ja vääring langevad samasse, 

   sital on ikka sita hais

ja seadused käivad kolme kaupa

                    

– süda sinu saapasäärest  

    et keegi ei peaks neid kum:ardama

    igapäevasuse voos,

sedasi saab vaid talvel

    

– teistest diaboolsustest

    kõdist ja vapustusest võivad küll sündida närvid,

    pisarad langevad ikkagi omasoodu,

puudutuse ja torke vahe on austuses või selle puudumises...

– päikesega seoses

    keerates pead tahapoole, võib kael kangeks jääda,

    keerates selga ettepoole, saab perse kõrvetada

ja kõigest hetkega,

    võib eimillestki kulda teha