Kõigile

Kõik kelle surm on jäänud metsikute aegade varju,
ma tänan teid, teie andeid, teie uskumusi,
naeratust ja valu ja igaks juhuks see ja see
muidu nii mainimatu inimlikkus,
teid oli tore tunda ja nüüd olete te vabad,
kas pole mitte tore tunda tuult põskedel,
isegi kui pole oma,
kas pole mitte tore seista soolases meres
ja korraks maitsta seda soolasust keeleotsaga,
meenutades nimeta neiut, kelle kaelal
lebas sama maitsega pisar,
mis ta nimi nüüd oligi, sa küsid,
kas minagi siis tean, ju siis,
aga tore on, kas pole,
kui kogu maa ja ilm on sinu ees laiali
ja sinu hääl ja hääletus kaotab oma varju,
sest enam pole tähtis see mis kunagi oli tähtis
ja enam pole käske ega sundi,
mis kunagi sind napilt oleks murdnud
ja ehk murdiski, sest valgus jäi paistma
meie päevade pimeduses
ja selles murdmises kui see ikka oli murdmine,
oli justkui midagi kaunist ja ülevat,
oli uuestisünd ja taasavastus ja ärkamine,
oli muutus, see muutus mida paljud meist soovivad
aga ei julge, ei julge, ei julge,
nad ütlesid, et olid laisk ja rumal,
nad ütlesid, ole normaalne, ära käitu sedasi ja sedasi,
nad ütlesid nii palju asju, et veidi oli valus
ja veidi oli kahju ka, aga mehed ei nuta,
seda nad ütlesid samuti, mis neist meestest,
ma küsin, mis neist naistest,
ma ütlen nuta, nuta veelkord, nuta veidi rohkem
kui muidu, kui mitte enda pärast siis teiste pärast,
kui mitte kurbusest, siis õnnest, kui mitte niisama,
siis nutmiseks, nutmiseks, nutmiseks,
tahad naerda, ega seegi patt pole, naera terviseks,
sest seda see on, terviseks, tervist, tervist madrus –
kallis kauge hing, terastööline, tervist sina
jah sina naeratav ja muidukaunis, naerata
naine ja naerata laps, tervist teilegi,
naera nii et oleks naerdud, murtud mägedeni,
sogaste veteni, naera nii, et saaks naerdud,
seda ma ütlen, nuta ja naera ja vihasta ja andesta
ja kõik kes ütlevad või on öelnud, et sina oled
see ja teine ja sina pole see ja teine,
pea meeles nende nägusid ja näe nende silmi,
mida nemad on näinud seda pole sina,
mida sina oled näinud seda pole nemad
ja jutt olgu jutu jätkuks, mis sellest,
kallis kauge, kallis kauge sõber ja vaenlane,
ma näen sind, sina kes sa seisad, sina kes sa longid,
kes jookseb, kes karjub, kes lendab, kes upub,
kes tõuseb pinnale, ma näen teid kõiki
ja kui te näete mind siis ehk ka kuulete,
olete imelised, hurraa, hurraa, hurraa,
kuidas teid on kingitud ja kuidas kinkisite ise,
võtan vastu ja annan ära,
saan võetuks,
kuidas meid kõiki on nopitud elupuu küljest
ja kuidas see oli hea,
maitsegu nüüd magusasti, musimops,
sellest saab meie aeg, sellest sai teiegi,
kuidas tulevad uued ja tuleme uuesti
ja sellest pole lugu, ma tean, ehk pole mäletamist
ja nii ongi hea,
kas teadsid seda kuidas vesi hakkas voolama,
kuidas laste varjud mängisid kaldal,
kuidas värvilised kivid asetati jõkke,
kuidas sündis meri, langevaid lehti, lehti, lehti,
kollaseid ja punaseid lehti, lehti, lehti,
langemas vaikuses ja udu ja udu sees läidetud tuled,
see ongi siis kodu, sina ja mina ja nemad,
kõik need teised ja mina ka, kodu,
sellest siis saabki veel üks viimane kord
enne järgmist,
aga enne kõigile meile üks korralik
hurraa, hurraa, hurraa!!!

Mozarti surm

Seal viienda detsembri varajaste hommikutundide külmas,

1791 nagu teadis mainida mõni kaasaegne,

mõni salajane austaja ehk või kallis sõber,

Benedict Schack, parun Gottfried van Swieten,

noor abiline Süssmayr või mõni südame

ainus tõeline võti Constanze ja need valusad

antimonina langevad pisarad oma varajase

lesestaatuse tõttu,

ikkagi noor ja lihalikkust täis, õndsuspäevade arm

sooja tundena üsas ja päevinäinud noot

oma mehe viimaste päevade ulmast,

ja lume ning nahka närivate piiskade ähmas

kadus musta tõrvana kirstu vedav vanker uttu,

uttu kadus 35 aastat kannustatud ja ülevusest nõrguvat,

kui vaid Salieri poleks tulnud oma hõbedasse kastetud

silmade säras,

kui vaid uhkus ja kadedus poleks kandnud inimese nahka

vaid lootust mida vaid joobnu ja vananemise 

ruske kivi immitsenud oleks,

poleks keegi teine vist märganud sajandeid langemas

andekuse õlule ja hullumeelsust mida noor looja

nüüd enam iial ei pidavat tundma,

seal ta läheb alla kabelimäest, mööda uskumust

ja valu, mööda toretsevat inimsumma,

keel keelel ja silm silma vastu,

päevade almusest kantuna, ajast aega,

kas ikka almusest mu sõber, aga ehk võib teisiti,

ehk sai meilegi osaks see konarlusteta geniaalsus

sest meie olemegi see tulevik mille nimel ta töötas,

meie olimegi see hullumeelsus tema õlul

kui õhtupäike kuldas oma niitidega klavessiini

ja esimeste küünalde valgussadu nende taha kinnitatud 

peeglitest tema sule krõbinat saatis,

saatis kaugele, veel kaugemalegi, aina, aina, aina,

kuni veel jäi vaikusmeri ja tromboon,

lapsed külmanud maa lõikesse asetatud,

akendel härm ja koor hallis kiriku kivis,

pane nüüd kõrv vastu kivi mu kallis rändaja

ja kuula mida sulle öeldakse,

kuula mida meile öeldakse,

kuidas need kes on läinud pole kunagi läinud,

kuidas need kes tulevad on alati olemas,

kuidas kivil on hääl: dies irae.

Ja kõik kes naersid neile ma ütlen:

Di rider finirai pria dell'aurora!

Vaata kuidas vaatasid nemad ja ütle mulle

kas sinagi ei olnud üks nende seast,

sama pilk ja sama mornus, sama riietus, sama miski,

see müütiline miski, mis teda juba vaimuna kiusas,

äratas elamise unest ja pani sule pihku,

hinge varna ja südame tagasihoidlikku kirstu,

sest kirst on elavale ainus ja tõeline vahepeatus.

Tema frisuur oli hoolitsemata ja kes julgeks nüüd

talle seda öelda. Müütiline olend sealt teisest maailmast –

Wolfgang Amadeus Mozart, seal on seda salapära,

see Amadeus, sest jumalat peab armastama, 

võiks armastada, rohkem kui näha, 

rohkem kui näha, mõtles vist temagi

kui tube täitis lõikav külm ja hääled

tema kolbast välja palusid, anusid, kisasid,

jah läbi raevu ja alla, läbi raevu ja alla.

Nad rääkisid meile loengusaalides hiljemgi,

et temast poleks asja saanudki kui vikatimees

nõnda vara poleks teda külastanud,

et nooruse lõikus on andekale kompostiks,

andetulegi kui jutustajaid palju,
mõni tumul on igaveste lilledega õilmitsetud
kui keskpärasuste isandad mööda ilma ringi talluvad,
näpuga näitavad ja kõiki neid andekaid oma
pikkade eluaastatega rõhuvad,
süsteemsus ja turm, kaos ja surm,
aga kaosest oleme me tulnud
ja maagiliste päevade pehmetel kätel
kanti meid uutele maadele,
kätel võeti meid vastu ja kanti ära,
käsi käel võtab mees naise ja naine mehe,
hamsa, hamsa, hamsa.

Mõnikord ma mõtlen temast, et mis väravatest
ta läbi on kõndinud ja paljudest veel kõnnib,
kui palju minulegi on jäänud aega,
kuidas keegi koputab mu õlale kui ma ebakõladest
hoolimata kandun läbi aja ja ruumi,
kui magus-värske männi aroom täidab 
minu kodu ja tunne, mis peaks sellega kaasnema
ei suuna mind sinna,
koduigatsus, kus iganes ma olen,
kodu ja igatsus ja siis mõnikord kui armastusest
lahkunu mind enda ligi hoiab, tunnen ma end hetkesse
sündinuna, kodus, selles inimeses ja kohas ja ajas,
pärast nägin aknast välja vaadates uttu mässitud kogu
tricorne tüüpi mütsiga, kanda vastu külmunud maapinda löömas
justkui meeldetuletuseks, sest pärast unedes
avab keegi ka minule tee ja see on märgiline.

Maagilise flöödi helistikus sõidab sügis suvele sisse
ja jahedad ajad jäävad vaid üksikute igatsuseks,
üksikud ja ilma ühegi välismaise tuusikuta,
kuigi raha on kõrvale pandud reisiks ja paremateks päevadeks,
mil iganes need ka tulevad,
aga naisele on lubatud ja kui minu nimi pole see-ja-see
pole mu lubadus kõntsagi väärt, mees või asi,
ma kostan enesele läbi surutud kihvade, igemetest 
verd voolamas ja meeltes mõlkumas vaid loengutes kuulatu,
ooperis nähtu, unes mõistetud, ärkvel allutud,
teen end laiaks igas suunas, veelgi enam, kuni taas
näeb igast küljest minu pilk seda Mozarti viiendat detsembrit,
kuidas igas joomaurkas kuhu tallas jalg ja kastis keelt
iga viimne kui taskuga olend kõlab tema nimi,
mitte suurustava oleku ja kiitleva hüüuga
vaid kaasaegsetele omases pilavuses,
näed saigi mis tahtis ja need on need liiderlikud,
seda oleks pidanud Don Giovannist kohe mõistma,
kurku sai kastetud ja münti veeretatud, keelt kantud
ja aega surnuks löödud, näen nüüd kuidas tema nimel
oli sünd, surm ja taassünd.

Aga hoolimata must-valgetest põrandatest kus teda
tagasi kutsuti esitades tema lõpetamata reekviemit
ja neid valgetes linades näitsikuid, silmad pahupidi hallid,
kooris karjumas teispoolsusest: 
ne absorbeat eas tartarus, ne cadant in obscurum,
ei pidanud ta liiga kaua selle õnnetu paiga säraks olema,
nõnda antud ja nõnda võetud,
vaata seal ta jälle kõnnib ühest päevast teise,
kandmas sinu ja minu ja teiste nimesid,
korraks seistes, kui oled unustanud,
mis sinu tõeline tähtsus on, kui oled unustanud
seda kust oled tulnud, kus oled ja kuhu minek,
ja vaata kas mitte temagi ei mõtle sinust
kui sa särad kõikide päevade pimeduses.

Ja see vist ongi pääsemine lõvi suust.

Mõlkuvate meelte kaja

sellel elamise haigusel on võrratu omadus muundada
kuidas saakski miski nähtav sellele aimdusele
miski füüsiliselt hoomatav
ei siin pole midagi nähtavat ega füüsilist
siin aja tallermaal mälub see teadmata inimeseloom
rohelist rohtu ja usub seda pidusöögiks
siin kõrguste ja madaluste vahel
enne jumalaid ja pärast koletisi
närib aeg meid hinnanguta
ja kusagil sisimas me võibolla tunneme
seda kodu igatsust väidetava kodu nelja seina vahel
väidetava pere kaitsvate käte varjus
väidetava ühiskonna kaks sammu ettepoole
kaks sammu tahapoole süsteemis

pole varju selle päikese all
pole põgenemist
pole kohe üldse mitte
ei mingit põgenemist

surm on kõigest algus – ta ütles
ja pidi mitu korda kinnitama oma väite õigsust
enesele
ei kellelegi teisele
ainult enesele
sest kõige kindlam on kahelda
ja mis see illusioon on
kui mitte lõks vaid teadjale
ja õndsus teadmatule

ja ta mõtles neid mõtteid
ja neil mõtetel polnud lõppu
ja neil mõtetel polnud algust

nõnda nagu temal
par excellence



mõni aeg tagasi astus minu töökotta sisse entomoloog
kui ma just käsi kuivanud seaverest pesin

(kuivanud aegadest metalse maitsena mu suhu
isegi paradiisiaia lopsaka roheluse keskel
pärast minu surma)

pärast sugulussideme kinnitust käepigistusena
pärast päevatöö lõpu ootust
koorisime päeval kantud naha ja maski
vana ja kangega

mõtlesin juba siis et mida mõtleb see pisike mees
see putuknäoline mees
minust

kuidas ma naudin oma tööd
või vihkan seda
kuidas ta läbi minu silmade näeb lahkumas elavate olendite
hingi
(hing)(hing)(hing......(........

ja pärast seda purjus mõtet
kujutasin ma tundvat tema uudishimu
ja valu mida see tema õrnas hinges tekitab




kui ma koju jõuan võtab ta mind vastu
nagu poleks midagi olnud
ja tema käed katsuvad mind
ja tema silmad vaatavad mind
ja miski pärast muutuvad mõtted poeetiliseks
alles pärast petmist

kuidas ma teda armastan nõnda rohkem
ja ma tean et tema armastab mind
ja see on see valu

kuum liim meie kahe vahel
valus aga vajalik

talle meenus see tunne kui ta koju kõndis lapsena
kui üks jalg keeldus teise ette astumast hirmus
siis mõtles ta et vähemalt ei tapeta teda

naljakad mõtted