Relikt

Teel Damaskusesse nagu kunagi Paulus
ja siiski jäid džuutides ja lasuriit ehetega
mustad kaunitarid minust liiga kaugele.

Ei paistnud mu peale ühtegi eredat valgust,
mitte ühegi hääle kõla ei röövinud mu und
sest keda oleksin mina pidanud taga kiusama
peale iseenda.

Avokaadopuude ja tuliürtide roosakate õite
lõõmas kasvas mu rahulolematus, iga hingetõmme
täitmas minu põhjamaised kopse võõraste lõhnade
ja kuumusega.

Ja ma teadsin, et siia ei pidanud jääma minust
mitte midagi enamat kui jalajäljed ja kodumaa
jaheduse igatsus.

Pärast Damaskuse liivaseid tänavaid
ja gulkandi imalat maitset, mis ei lahkunud
mu suust isegi pärast kodustatud bülbüli
värskendavat laulu ja mõnda läbipaistvat
sõõmu lõpututest kaevudest, sain ma aimu
palveränduri teeseldud elukutsest või siiski
võin ma väita vastupidist – teesklemata.

Kui me kord oma seiklusiharate kaaslastega
jõudsime kampripuude ja ürgkeelte haldusalasse,
ei võinud keegi meist oodata müstiliste tundmuste
äkilist kadu, justkui tühjaks imetuna oma reisi
algsihist, keeldusime uskumast ja olime
üksteise suhtes ehk veidi tavalisest sardoonilisemad,
sest miks ka mitte, kui siingi jäi ainukeseks
vuajeristlikuks meelepildiks valge hermeliini
vaikne nosimine.

Võibolla oli tema see kelle peale paistis ere valgus
ja võibolla kuulis tema neid sõnu tühjusest:

Saulus, Saulus, miks sa mind taga kiusad?

Tema silmade punasusest ei suutnud ma
ühegi pühaku pilku välja lugeda, ainus minu enese
peegeldus ja hirm, et ümbersünnid võivad loomastada.

Ja võibolla oligi see ainus tõde.

Uvea

Jah ma tean, et sügisõhtutele kasvab
vastu igatsus ja õhus on tunda saabuvat talve,
saabuvat lund ja külma ja aknaid
ja akende taguseid pimeda aja tundeid.
Krudiseva lume alla on jäänud maailm
maailma otsa ja mu hing on haaranud endasse
need tundlate ja karvaste jalgadega ja silmadeta
ja silmadega olendid ja minu magusat und
saadab teadmine, et kõik on seal kus nad olema peavad.

Isegi sina, kes sa tulid enne keskööd ja siunasid
pimedaid aegu, pead tunnistama, et pagana ilus
on olla selles talvises paradiisis ja pagana ilus on olla elus.

Lumi su riietel sulab õrn-märjaks mälestuseks
ja su lõhn matab mu suurimad südamesoovid,
kui surud oma külmad ja peenikesed sõrmed
mu kuuma liha vastu ja oodatud reaktsioonist
jääb sulle väheks, sa pisike piinaja, sa piinatu.

Kusagil tundmatus paigas kisab tundmatu lind
ja laperdades vaob ajavoolu.
Kusagil hingede kokkupuutekohas lahvatab
ürgsete esivanemate loits, raksatab ruumis
ja ruumituses enne kui sünnib sinu peegelduseks
minu hallikas-kuldsetel iiristel.

Hiljem kui salmiseadmiseks on armastus nüristanud
mu meeled ja varasem äng ja tung on asendunud
vihaga surelikkuse üle, võtan ma su uinuva silueti
loata mälestuseks, sest kes teab, kauaks
seda kõike veel jagub. (Ajavaim, ajavaim)

Sulle pole ju kunagi jäänud võõraks teise mehe arm.

Võrgutaja

Lizabella polnud võtnud veel enesest niivõrd suurt tükki,
et see oleks teinud temast inimvare või veelgi hullem,
mööda Hispaania mäestikke ja tasandikke kondavat vaimu,
kelle ainumas soovunelm ja igatsus oleks olnud leida
armastust. (Kes siis teda leidnud oleks?)

Veel polnud temas ainumastki usku võõrapärastesse
hambakrigistajatesse, kes kunagi ehk tema ema ja isa
nimesid kandsid.

Seal ookeani sinise silma ääres, kus tumedate poiste
pupilsed parved end tülpinud sääskedena rannale imesid,
pesi tema oma õrnvalgeid käsi roosiõie seebiga
pärast paella südasuvist ja aromaatset kuumust,
milles krevettide ja äsja tapetud kana sümbioos
riisi ja puljongiga, põhjamaist verd keemise ääreni viis.

Seal, hõljudes teiste varajaste hingedega Iglesia de Santa Maria
altari ees, kus inglid oma heledaid loore olid kergitanud,
kus tõsimeelsete nägudel süütuste viimased varjud levisid,
kus lakitud mahagoni ja jäise marmori itkevatel kujudel
temagi kurbus peegeldus, mõistis ta sõnadeta kõiksust.

Lizabella hingas sisse päevinäinud varjualuste ja tolmavate
mägiradade üksindust, keeras ühe suitsu teise järel
ja vaatas ennastki kadumas putukate ja joovastuse öösse.

Kuhu sa kõnnid hing?
Kus on su peatumispaik?

Taeva luitunud loojumisvärv kannustamas tema soontes
seda ainulaadset tundmust, kerimas end kerra tema
kõige salajasemas paigas südame ja rinna vahel
ja siis eikusagilt see piisk hingepeegli all – antimonina
pisar seismas hetke oma sünnikodu lähistel ja langemas
siis sellele päevadest kuumaks köetud mullale.

Aga seda ta pidi vist teadma,
et kodu on seal kus on süda.