Phronesis

Pärast Kapadookia haldjakorstnaid ja väsimust tema näos,
suutsime leida teineteist taas Maarjamaa külmast. Siin
läksin ikka sügavamale endasse ja väheste sõprade sekka.

Kulutasin kodu- ja armusoojust opiaatidega. Vaatasin vanu
filme ja mmmmmm, kuidas me filosofeerisime:

Kas sa tead miks kaks korda samasse jõkke ei saa astuda?

Pikkade talvede varjus küsisin endalt neid iidseid küsimusi,
mis inimkonna antiigist tänasesse päeva on kergitanud.

Hegemoonia rakendus minu üle minu enda poolt. Üksinduse
varjust.

Me idoliseerisime teineteist ja kasvatasime kõikide iidsete teadmiste
tuhast hingelist päruspaika. Unenägu unenäost sai reaalsuseks. Ausus
ei määranud tõe värvi ja uurmaaker – see illusioonide meister –
jälgis meid vastikusega. Vastikusega manas ta aega minu päevadesse.

Sest ta voolab, sest ta voolab, sest ta voolab.

Nende päevade kaskaadis sain uue tähenduse inimese duaalsusele:

Üks kes tapab ja üks kes armastab

Unedest ja mõtetest

Ajale jalgu jäänud ja suitsedes kustuvad
lampjalgsed jalajäljed tuhal – 123 223
kõikide kultuuride ja sümbolite iha
tunda ära ja olla äratuntav – ∞

lenda linnuke sõrmelt sõrmele
ära pelga ära pelga ära pelga
keskpäevase tee kõrvale võrratu
üksinduse metronoom

varjust tingitud ajaliselt kokkulangevad
akausaalsed sündmused – sünkroonsus
ära pelga ära pelga ära pelga

järgevalt tõlgendusi tõlgendusest:

ma kohtasin teda kell 11:11
ta kandis musta ja valget (Yin ja Yang)
ma sündisin kell 11:11
mul olevat nabanöör ümber kaela olnud
temal olevat samuti
me sündisime samas haiglas viie aastase vahega
mu paremal käel asetsevad kolm sünnimärki
tema käel samuti
ma nägin teda unes aastaid enne
ta nägi mind moment enne
ma töötasin postiljonina
ta töötas postiljonina
ta näeb ja jumaldab mandalaid
ta joonistab neid
ta räägib vaimudega
mina olen vaim
ma räägin vaimudega
tema on vaim
ma kirjutasin luuletuse naisest
ma kirjutasin naise

vaatenurga muutus:

ma mõtlen – järelikult on ta olemas

Oligarhia

Kloostrivaremete vahel oli ta sündinud ja kasvatusest lähtuvalt
anti talle juba varases nooruses mõista, et mingit taevariiki pole
olemas. Igaühel oma vaba voli luua oma paradiisi. Mõnel kutsumus.

Mammona sai osale kõrguse suurimaks püüdluseks. Mõni kattis
end vagaduse läbipaistva rüüga. Teine kaisutas pudelikaela oma
kuivavate huultega ja sõimas Mefistofelest ja Goethet tema esindajana.

Mõni leidis armastuses oma lapsepõlve erutuse kuumimad hetked
ja ihaldas alasti Veenuse keha roiskumise lõpuni. Haud on kahele kitsas.

Mõnel sai surm – morn vikatimees, vaimuräsituse tugevamaks talaks.

Pärast keskööd linna kõige räpasemas urkas leidsid nad üksteist
ja pidasid maha oma iidolite pjedesetaalile tõstmise. Pahedele krooni
saab ainult jagada teine. Pahedele kaugeks jääb igavese elu taak.

Munk ja ärimees pidasid lõunat vaksali idapoolse sissekäigu juures.
Vennad kaugetelt maadelt. Vaimu vahemaaks saagu mõistmine.

Taamal monumendi varjus kerjus. Mõnele muidusööja. Kuidas muidu,
kui muidusööja, elavate pahavara. Kerjuse tops on tühi
ja varju pakkuvAtlas on ainukene heategija kellel raatsimist jagada.
Hinnaguta vari.

Päevast päeva öö teeb jänesehaake mälestuste tolmutormis ja
jõgedel, järvedel jääb ookeanini terakene aega. Tilgakene kui võib.
Inimene iseteadja, kummaline loom, keerab teise külje ja kerjusena
naudib oma õnne sest Atlas hoiab ka teda. Maailma valupunkt.

Oma rahu vardjaks (Enneaadne)

Ma pean looma süsteemi, või pean olema orjastatud 
teise mehe süsteemi poolt. Ma ei veena ega jaga.

Minu ülesandeks on luua.

– William Blake, Jeruusalemm ehk Hiiglane Albioni emanatsioon



I

Eestkoste


Kõikidest instrumentidest on inimene kõige taltsam. Karjalooma
mentaliteet. Tema tajud on tema veetlus ja sellekohaselt ka
needus. Tema usk on tema vallatus ja sellekohaselt ka
tema lootus. Ühest üheni on voolamise salapära – gnostiku surm.

Mõlemal moel leiab inimene end üles. Mõlemal moel peidab
ta end enese eest. Mõlemal moel lõppeb ta jaks enne sündi.

Kõikidest instrumentidest on inimene kõige vahvam. Südametuse
nooti ta ei tunne ja veel ei kuule ta hingepäevade orkestri salaproove.
Kõigist ja kõigest ülevaks peab ta end ja neab oma nurjumisi elus.
Kõik surm saab temale paranduseks ja siinkohal sätitakse tema
ette kollane pärgament. Allkiri palun: ...........................................

Inimeseks saada on olla paranematu – ideaalsuse eelmäng.

Inimene – rahu vardjas.


II

Salapärast lähemalt


Täna põles tuhat küünalt. Maailma valud näitavad end.
Täna seisis seal pagar ja reoveerott, seisis üliõpilane ja meister,
seisis ajakohane ja ajatu. Kõik läbi masinavärgi aetult ja arutult.

Täna langes läänepoolt kardin ja vetemühas naeris põlevate silmadega
hurmur.

Tosin langenut, kes nende järglastega
on tulnud ja tundnud tungivat vajadust näha oma kauge sugulase
viimset aset ja pelgupaika.

Väsinud järvesilma kohal hõljub vananaistesuvi ja residendid
rändurid ei leia tuha tarvis õhust ruumi.

Nelja tuule poole, nii on õigem ja täna kui põles
tuhat küünalt, lendas tuhk ühele neist. Sureva leegi aparatsioonist
sai surevale poeedile inspiratsioon.


III

Kolm on kohtuseadus


142010082018 näitab vedru ja ratas. Seob mu kingapaelad kokku
ja loodab, et jään teda uskuma. Nii väike asi ütleb ainult inimesele,
mis on tähtis, mis on olnud, on ja tuleb. Hiljem võtab pandikski.

Leegi sulatava suudlusega või pehmet baldahhiini kaisutades
märkad sa seda ja siis jookseb su peast läbi tuhat mõtet, kõik
tuhande küünla varjus enne kodutunde lõplikut lunastamist.

Lahtilaskja tõuseb kõrgemale oma usutud väärtustest ja raske-
hingelistel saab olema maru. Kõik selle vedru ja ratta süül,
või nii nad arvavad. Ajale ikka aeg kui hunt. Ajatusel arukust.


IV

Armastusest


Ta peidab end nahast kestas. Mu kallis surematu instrument –
mälestus.

Pimedatel augustiöödel salasosinad ja igavese
päeva ootus.

Taevased juhtnöörid muusa pihust või saatanast,
kes keda kelleks peab.

Kõik seadusekivist ehitatud vanglad – nüüd purunege.

Täna võtab sõber sõbral käest ehk ümbertki ja Eukleidese
mõistusele seisab vastu kaose pehme embus.

Ja kui ei seisa, siis kindlasti kohtume me veel.


V

Usk paratamatu


Inimese usk on justkui antropofaagia, see kasvab seni,
kuni on mida tarbida. kuni on millest jõudu ammutada.

Nii, et olgem usu suhtes eelarvamustega, sest kes teab
mis miljoni usk reaalsusesse toob.

Tänane päev langes Marsi ja Veenuse alla ja armastus
ei ärganud isegi puudutusest.

Inimese usk on viies element. Miks mitte juba vaim.


VI

Langenule


Tõuse üles. Muud midagi. Vaata seal särab su täht,
selle valgusest hoolib kaja ja madalamalt astmelt
väärikusest kaugele hingerikkuse valda viib tee.

Kuldse lõike täitmatu isu. Kõik loodusest ja looduseks.

Materiaalne tasand on pärast luulelist. Ühest üheni.


VII

Ülestõusnule ehk kordusest


Taas kõnnib salajane tunne varjuga, mu oma peegeldus
ja unes kõndija täpsusega kergitas oma astjalt kaane.

Viiele meelele lisaks.

Olla inimeseks on olla üle.

Taas kõnnib vari tundeta, mu oma kallim uskuja
ja ümbersündija visadusega ta langes unne.

Viiele meelele lisaks.

Olla vaimuks on olla üle.

Vendadest ja vannetest

Tule ja taeva tõugu kannatajad – elementaarne...

Inimesest täheni on ruum ja lootus.

Täna ja tänavate vahel – meie ühis. Elu.

Kallis igapäeva maaler, tule tormi ja tuulega.
Kalla kallis isa käsi ja ootusärevusele leiame
sooja koha esivanemate kääbastel – päevalille
sünonüüm.

Pehme tere ja pakkuja käsi. Otsatult sooniline,
elatud aja värvi.

Vetel mõranenud peegeldus. Isalt pojale.

Ja homne jääb tänase nägu.