Kalingurmütsis armulaua pärija seisis vaikides oma kahe
vanema, kuid mitte austusväärsema esivanema vahel.
Mis seal toda ikka ahastada:
Kelle hala on pikem, selle
varandus suurem. – Vanaemade jutt ja hoiatus. Enne.
Tollal kui varanatukest jätkus vaid vee ja leiva jaoks,
oli ta vanaemade kombel püksitihnikutesse kogunud
mehele saamiseks vajalikku. Kõik need unetud ööd
ja siis see isatapp. Lõpuks see isatapp, sest kellele
neid vaja. Parem enne halltõbe üsale paremat varju
otsida, sest varjud on ju täitja tõugu. Varjust inimeseni
on lühike maa, inimesest varjuni veelgi lühem.
Hineni.
Pärast matusetalitusi tuli vene poolt sugulane, kes
talle tema elu esimese sarafani kinkis. Nii muuseas.
Nii nagu kolm kuningat andestuseks kingitusi tõid.
Hiljem võttis ta tüdrukut naisena. Ja kuu oli alles poolik.
Ja polnud tüdrukul hingeneelamisest aimu. Polnud tolku.
Oma eskapismist lähtudes vajus põrmu kogu asjaajamise
skandaal. Mis see lihtrahvas ikka teab kuradi ja naise
suhtest, kuid kui kuradiks saab naine. Tule taevas appi!
Ilu on seotud kvaliteediga ja ülevus kvantiteediga. Kõik
mis tuleb enne või pärast on loomulik kadu ja sellepärast
pole vaja varjukandjatel muret tunda. Kuid oma hingele
ta rahu ei leidnud ja isa vaim võttis oma koha sisse
sipupükstes. Vaatas suurte kitsesilmadega oma tütrele
otsa ja viiendal eluaastal väitis, et kui tema olevat tütre
isa olnud, siis ei lubanud ta küll vene poolt sugulasega
lapsi teha. Aga ju siis ajad on muutunud. Ajad nagu ikka.
