On häälel mitu vormi

Täna puhus tuul ja ma kuulsin üht häält.
See hääl kuulus naisele. See hääl on mind
äratanud varem ühe vaikse lausega:

Tund on veel jäänud elada, aga see on 
juba tund aega liiga palju.

Vaatasin peeglisse ja pilkasin oma iga.
Pilkasin valutavat hammast, mis silmist
tuld välja rebis. Tunded mis maised. Tunne.

Sees karjub üks ajuti kahanev ja paisuv
vägi. Ajab kesta maha üle päeva. Koorub
olemaks täielik. Pitsitab südant ja neere.

Armastus on valguse ja pimeduse sümbioos.
Lõimitud ihad ja andestus. Tänulikkus, et
peeglist vaatab salaja kisav. Pilgatu ja tundlik.

Vaadake mind mu pimedad ja kuulake mind
mu kurdid. Kes olete teie, et enda eksistentsis
kahelda.

Õhtuks tabas mind teadlikkus häälest, mis
oli väele andnud tormi. Mu endine liha.

Mu mälestus enesest enne viimast sündi.

Suur Illusioon

Sergei tule eemale ja püsi paigal. Aastaid.

Mööduvad veel teisedki. Sünnivad enamlased
ja karjatuste saatel leiab kivist pea end Nova 
Roma'st. Sealt said alguse lood, mis ununevad.

Kallis tsaar – vaeste rikastaja. Sinu rahva üsast 
sündis impeerium. Sinu sirutatud käest, mis tõstis 
kõrgusesse linnud ja päikese. Sinu jalg mis surus
tumedad hinged kõduks. Püha maine jumalus.

Sergei süttis emakese andumusest. Mõistmatuks
jäi talle armu jagamine ikoonile. Kujutlus raamis.
Ema liigub vaikselt. Käsi mis toidab on kortsus
ja silitaks ennekõike troonil istujaid. Sergeile
jääb nuut. Vits ja malakas. Nutt ja hala. Hallitus.

Mis sa hing veel soovid?

Musta mere kaldalt Atlandi ookeanini kõlab punaste
koidikute lubadus. Lehvige. Lehvige lipud ja hõigake:

Kõikide maade proletariaadid ühinege!

Sergei jaoks jääb kajama verise ema anumine: Tsaar.
Kuid see ei ole enam määrav. Mälestused on surutud
vasara alla ja sirp lõikab läbi viimasedki sugulussidemed.
Valge armee värvub punaseks ja leivast ning veest
saab lumi ja puukoor. Solovki verises kloostris
ehitatakse kanalit maailma lõppu. Stalini elevandi lont.

GULAG jätab sisaliku kombel kivisse jälje ja kostab:

Mine nüüd ja saagu reetjale omaks reetja palk.

Peeglike peeglike sinu peal

Kuhugi kadus olemine
kadus veendumus et mäsleva
mere kallastel on kaljud
ja nendel kõlgutavad jalgu
irvitavad Peemotid

kadus vastaspool ja nendel
tiivasulgi loputavad inglid

Jumal olevat surnud 18. sajandil
ja lubanud loodutel omal käel
edasi rebida

televusserist tuleb aktuaalne kaamera
ja sõlmib sõnatu leppe vaatajatega
kriminullide eeskujul saab
Juuda suudlus kõigi laubal
märguandeks

tänaval rebivad teisedki
läbi kevadise tolmu
ja lume alt sulanud pomšikute
lämmatavas vingus

ELU – iseendi lõikuspidu –
jah sinna vahealasse rebivad kõik.

Musta suitsu alleel

Gangese parema käena algab Hugli. Paksu õhu

ja otsitud leevendusega voolab ta Bengali lahte.

Seal selle Hugli jõe ääres istub musta suitsu sees

üks rätsepaistes linn – Calcutta. Seal ta mullitab.

Põgenejad kogunege ja ärge teised olge kadedad,

et meile langeb osaks tükikese läbi taevast.

Briti-India ei küsi luba murdmaks reaalsusi. Ei

küsi hinda, mis liiga kõrge. Anna ainult vanne

olla artist, isand või inimesena tundev loom.

Anna heledam pihk ja kuivad huuled. Anna hing.

Yuanfu süü hõljub Qingi Hiinast vanade tuultega

ja kõditab nii mõnegi üksiku kopse. Rahustab. Jah.

Pärast rahulduse lahinguid võis ka valge mees

end leida mõnest Calcutta oopiumi urkast. Ajamas

taga seda iidsemat veripunaste soomustega. Seda

nahkjate tiibadega. Seda draakonit, keda kätte ei saa.

Väsinud silmadega pööravad kõhetud inimesed 

An Chengi puuvillaga polsterdatud sisekosmose

uksel ringi ja lausuvad ühe ammu korratud lause:

Ehk võiks veel natuke.

Ka kirjanikuhakatised veavad oma eksistentsi vaeva

An Chengi käte vahele. Adda saab siin loodud. Saab

küsimustega garneeritud. Siin ongi see kuulus ahvena

püügikoht. Siia tulevad linnud lääne poolt ja nokivad

teise maailma teri. Kugistavad voolu rüpest kalu. Siin.

Mitu kitsast tänavat edasi istuvad pärslased oma 

räsitud rättidega ja lõgistavad naerda. Valge mehe 

pädevus olla eeskujuks saab siin oma tõelisuse. Ees-

kuju. Sellegipoolest usuvad need pärslased, et 

inimene on kalliskividest rikas kaevandus. Endalegi

teadmata ja oma jõukuses ammendamatu. Igavene.

Tuhande kurbuse tuba on see konstaablite pideva 

jõllitamise all olev urgas. Härra Hogg isegi sattus

siin kord silma pidama. Mõtles esiti, et ehk on 

striptiisiklubi või salarelvade hangeldamiseks. Mõtles

ja seltsis An Chengiga. Nüüd on 60 ruupiat kuus.

Küll valge mees maksab. Tema maksab hästi, sest

valge mees on kurb ja igatsev. On punaste silmadega.

Selles tuuletuses ja nõnda valgena Mustas suitsus

peksab see draakon oma tiibu. Vastu väsinud õhku.

Vastu otsivaid pilke. Selles tuuletuses lendab ta 

alati eest, jättes järele jooksma igatsuse tulise joa.

Mõnel korral ei teagi, et kes keda taga ajab.